Auväärsed eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, vennad ja õed!
Neile, kellele lähevad korda Jeesuse sõnad oma õpilaste kohta, et nad kõik „oleksid üks“ ja et oleks „üks kari ja üks karjane“, on käesolev konverents äärmiselt põnev ja tähtis. On ju reformatsioon 1045. aastal toimunud Suure kirikulõhe järel teiseks oluliseks vastandumiseks, mis on muutnud kogu Lääne kristluse käekäiku ja toonud kaasa üha uusi ja uusi lahknemisi.
Pole kahtlust, et inimloomust tundev Jeesus nägi sellist protsessi ette. Lahutavad, tsentrifugaalsed jõud ei peitu ju üksnes inimeste patususes, vaid ka ristiusu sõnumis endas – tarvitseb vaid mõelda kui tugevalt rõhutatakse siin iga üksikisiku väärtust ja individuaalsust, aga ka personaalset vastutust. Otsekui vastukaaluks räägib Jeesus selget juttu armastusest, osadusest ja üksolemisest. Kristuse-kesksus, teisisõnu usu tsentripentaalsus, ei tohi kunagi unuda.
Selle teenistuses on ka oikumeenia ning organisatsiooniliselt ka Eesti Kirikute Nõukogu. On suur rõõm, et oleme võinud kaasa aidata reformatsiooni juubeliaasta läbiviimisele ja tohime osaleda arutelul suure vastasseisu üle egiidi all: „Konfliktist osaduseni.“ Kuidas sellist sihti saavutada? Lihtne vastus vääriks Nobeli auhinda.
On ju usuliste lahknevuste aluseks päris kaalukad argumendid, olgu selleks siis õige usu kaitsmine, ilmutatud tõe järgimine või soov kuulutada evangeeliumi uudsel ja mõjuvamal moel. Kas suudame analüüsida ja tunnistada, kus üks või teine pool ise eksis, kus läksid segi õndsusvajalik ja adiaphora, kus alluti usuvälisele võimule või hoiti lihtsalt kinni oma positsioonist?
Vahel tundub, et lihtsam on munast omletti teha kui omletti tagasi munaks muuta. Ometi. Kaasaaja oikumeenia on näide Jumala jätkuvast armust. Võiks ehk öelda, et isegi imest. Vähemalt on imetlusväärne, kuidas kaks kunagist konfliktipoolt, katoliiklased ja luterlased, on reformatsiooni juubeliaastal muutnud toonase kriisi võimaluseks tunnistada ühiselt usku Kristusesse ja temas ilmunud Jumala armastusse, mis meid ühendab.
Kas just sellised näited ei võiks olla teedrajavaks eeskujuks maailmale, mis on täis hukutavaid vastasseise ja ületamatuna näivaid konflikte. Kas ka koostöö ja lepituse mõttes ei peaks kristlased olema maa soolaks ja maailma valguseks? Tänan Eesti Kirikute Nõukogu nimel kõiki, kes käesoleva konverentsi kordaminekuks on oma panuse andnud ja annavad ning soovin konverentsi tööle rohket Jumala õnnistust!