Martin Georg Emil Körberi 200. sünniaastapäeva tähistame ajal, mil üksteise järel peame suuri juubeleid – 8 sajandit siinsete alade nimetamisest Maarjamaaks, 500 aastat reformatsiooni algusest, 100 aastat iseseisva Eesti luterliku kiriku ja Eesti Vabariigi rajamisest?
On see vaid juhuslik kooslus või on neil vägagi erineva sisuga tähtpäevadel ka omavaheline seos, moodustavad nad mingi kindla mustri meie rahva ajakangas? Kindlasti peituvad meie tänaste tegemiste juured kaugemas minevikus ja tähenduse saame neile anda vaid möödunu valguses.
Iseloomustav on siin meie kiriku 2004. aastal vastu võetud põhikirja preambula, kus öeldakse, et „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.“
Tõsi. Ka Körberi puhul tuleb arvesse võtta seda, kuidas Maarjamaa vaimupõldu juba sajandeid oli haritud, kuidas reformatsioon tõi kaasa uue muusikakultuuri, mis tähendas koguduse ühislaulu, laulukooride teket ja muusikaharidust rahvakoolides. Kuidas rahva pärimus, enesetunnetus ja eneseväljendus omandas aina suuremat kaalukust ning vaimulik ja ilmalik teineteisest läbi põimusid ja teineteist täiendasid.
Martin Körberi ja tema aatekaaslaste tegevus 19. sajandil aitas lõkkele puhuda rahvusliku liikumise leeki, mille tulemusel võime täna elada vabas Eestis ja kuuluda iseseisvasse kirikusse. Selle suure pildi kõrval on äärmiselt tähtsad detailid. Just need üksikosad ja kokkupuutepiirid, mis terviku loomisel on hädavajalikud ja mida kaugelt vaadates ehk tähegi ei pane. Körberi juures nimetaksin praegu ainult mõnda asjaolu.
Kõigepealt seda, et Körber, nagu ülevaadetes rõhutatakse, oli baltisaksa päritolu eesti kirikuõpetaja, kirjamees ja muusikategelane. Just nimelt: saksa-eesti. Rahvusluse pinnalt sageli tõusvate konfliktide taustal on Körber näide sellest, kuidas vaimulikus elus ületab ligimese teenimine ja inimväärikus kõik etnilised ja kultuurilised piirid. Rääkides omakultuurist, milleta iseseisvus oleks mõeldamatu, tuleks vastandamise ja võitluse kõrval samavõrd märgata ja tunnustada seda head, mida muudelt rahvastelt oleme saanud.
Teiseks tahan kõnelda Körberi perekonnast. Tema vanavanaisa, mõlemad vanaisad, isa, kaks venda ja naiseisa pidasid kõik kirikuõpetaja ametit. Kuidas saaks veel selgemini väljenduda eluhoiak, mille sõnastas Vana Testamendi mees Joosua: „Mina ja minu pere, meie teenime Issandat!“ Perekonna, sugukonna ja kogukonna kokkukuuluvus ühiste väärtuste hoidmisel ja edasiandmisel on hindamatu. Õnnelikku ja viljakat peret ega rahvast ei loo territoorium või võim vaid toetumine Jumala sõnale, sellest tulenevad suhted ligimesega.
Seetõttu – saagu see kolmandaks – oli Körberile ääretult oluline usutõdede tundmine ja levik rahva seas. Tema ca neljakümnest kirjanduslikust tööst on vaieldamatult kõige olulisem Martin Lutheri Väikese Katekismuse tõlge koos seletustega, mis ilmus esmakordselt 1864. aastal, millest on tehtud 57 kordustrükki ja mille tiraažid on ulatunud 130 000-ni. Tegu on ilmselt Eesti ühe levinuima õpikuga. Kas pole see õpik, mida vajame tänagi, mis aitab saada paremaks inimeseks, püüelda ilusama tuleviku poole?
Siit jõuame Körberite viimase olulise aspektini – perspektiivitunde ja aegumatuseni. Pole ehk juhus, et Körberi üheks tuntumaks ja armastatumaks lauluks tema ligi tuhandest muusikapalast on saanud just lastelaul „Ma olen väike karjane“: „Kui vaatan üles taevasse, siis tuleb meelde see, et seal üks hea karjane, ma tema talleke.“ See karjane juhib hingamise veele ja haljale aasale, õiglusesse ja vabadusse.
Taoline arusaam võttis Körberite peres lausa prohvetliku kuju. Ühe noore tamme istutamisel 1808. aastal kirjutas Martini isa Eduard Võnnu kirikuraamatusse: Kui tulevased põlved saja aasta pärast selle tamme varjus puhkavad, siis „osutub meie rõhutud vendade, eestlaste ränk ike juba ammu murdunuks. Siis on nad saanud jälle vabaks, iseseisvaks ja õnnelikuks rahvaks.“ Eesti iseseisvus kuulutati välja 1918! Selles suunas ja vaimus tegutses ka Martin.
Tema 50. surma-aastapäeva puhul, 1943. aastal kirjutas Aarne Vinkel Postimehes: „Martin Körber läheb meie kultuurilukku viimaste baltisakslasist kirjameeste hulgas, kes oma võimete ja arusaamade kohaselt püüdis arendada armastatud Maarjamaa, eriti Saaremaa rahva vaimset palet.“
Kas oleme tema väärikad järglased? Kas oleme ka tema järgijad? Soovin õnnistusrikast konverentsi!