„Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele. Ja teda muudeti nende ees, ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada. Ja Eelija koos Moosesega näitas ennast neile, ja need kõnelesid Jeesusega. Peetrus vastas ning ütles: „Rabi, siin on meil hea olla, teeme kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Ta ju ei teadnud, mida öelda, sest neid valdas suur hirm. Ja tekkis pilv, mis neid varjas, ja pilvest kostis hääl: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!” Ja järsku, kui nad ringi vaatasid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi endi juures.“
Kes meist ei tunneks vahel, et on selgusetuses oma koha üle siin päikese all. Mõistmatuses, miks ja kes me üldse oleme. Inimlik jõuetus ja kaduvus on perspektiivitu, hoolimata tõsiasjast, et aeg-ajalt tahaksime hüüda: „Oh ilus hetk, veel viibi!“ Depressioon ja kriis pole midagi muud kui sümptomid, väljendades veendumust, et väärin muud. Maailm, mis on kaotanud osaduse Jumalaga, teisisõnu, inimene, kes on kaotanud paradiisi, on tahes-tahtmata permanentses kriisis. Olgu elatustase milline tahes, olgu tehniline võimekus kui suur tahes.
Erinevad tulevikustsenaariumid kinnitavad ühiselt: inimene võtab oma probleemid endaga kaasa. Hiljuti hoiatas kuulus astrofüüsik Stephen Hawking, et kui inimkond tahab üldse ellu jääda, peab ta leidma elamiseks uue planeedi, ning et tehisintellekti loomine võib tähendada inimkonna lõppu, osutudes golemiks, mis hävitab oma looja. Oleme sellelgi aastal kogenud, kuidas eduapostlite hääl üha enam sumbub looduskaitsjate ja globalismi-vastaste protestidesse.
Mitmed kaasaegsed ebausud lohutavad, et igas inimeses peitub pisike jumalus. Vaja on see vaid endas avastada, seda toita ja treenida – olgu meditatsiooni või joogaga, droogide või trummiga või mõnd muud sorti maagiaga. Siis omandab inimene jumaliku kirkuse, suudab valitseda iseenda elusaatust ja lausa kogu kosmost. Sellise religioosse arenguõpetuse juured peituvad uusaegses individualismis ja enesejumaldamises, kus igaüks tahaks seista püramiidi tipus. Kuid, nagu laulis Mati Nuude: „Vastutuul tõusuteel, mees ülespoole püüab kõigest väest, vastutuul tõusuteel, kõik õnneloosid rebida võib käest, sõit vägisi viib vahel alla mäest“. Inimlik virvatuli juhatab laukasse.
Apostel Paulus tunnistab kirjas roomlastele: „Kõik on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala kirkusest!“ Mis läinud, see läinud. Ühegi inimliku ponnistusega seda tagasi ei saa. Võib ainult ennast petta ja narriks teha – püüdega end Münchhauseni kombel juukseidpidi laukast välja tirida. Vaid Jumal ise saab meid aidata, meile käe sirutada, meile armu osutada, meile ennast ilmutada ja meid seeläbi kirgastada ja ülendada. Seetõttu nimetatakse ristiusku ka armuõpetuseks ja ilmutususundiks. Kuuldud evangeeliumitekst iseloomustab seda hästi.
Jeesus on see, kes oma jüngrid kaasa võtab ja kõrgele mäele viib. Jah, mingil hetkel tuleb tõusta kõrgemale maisest kärast ja argimurede metsast, kuhu sageli eksime ja mis näib läbimatu. Tuleb olla omaette – koos oma Issandaga ja usukaaslastega. Nii nagu tänagi siin kirikus. Need on kirgastumise hetked, mida meilt ära ei võeta.
Külastades kord kahte õde, ütleb Jeesus ühele neist: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” Hea osa seisnes selles tähendas, et Maarja istus Issanda jalge ees ning kuulas tema kõnet.
See, mida kogevad ja näevad Peetrus, Jaakobus ja Johannes, on üleloomulik ega tulene sugugi neist endast: Jeesus omandab hoopis teise, majesteetlikku ilme, ta riided hiilgavad erevalgena ning tema juurde ilmuvad taevased saadikud, Mooses ja Eelija, et temaga kõnelda.
Tegu on sellesama Jeesusega, kes nädalapäevad varem oli avalikult rääkinud oma kannatusest, surmast ja ülestõusmisest ning öelnud, et kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu ja armuõpetuse pärast, leiab selle. Veel enam: „Kes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.“
Nüüd näevad jüngrid Jeesust Isa kirkuses ja kuulevad taevast häält: „See on mu armas Poeg, teda kuulake!” Teisisõnu: Temas ja tema sõnas on pääste, Jumala ligiolu ja õnnistus! Mida muud see on kui ilmutusakt, kokkuvõte neile arvukaile imetegudele, mida Jeesus on juba korda saatnud, nagu Markuse evangeeliumist eelnevalt võime lugeda: vaigistades tormi, kõndides vee peal, söötes tuhandeid, parandades haigeid, ajades välja kurje vaime, äratades üles surnuid – seades pääste ja õndsuse aluseks mitte inimese enda, vaid Jumala teo ning usu Jumalasse, kes meist hoolib ja kes meid armastab.
Kirgastamismäel kõneleb Jumal inimestega sellises usulises keeles, mis oli neile arusaadav, mis toetus kogu õndsusloole, Jumala ilmutusele läbi ajaloo. Moose oli Iisraeli rahva toonud välja Egiptuse orjusest, tema kaudu oli antud käsuõpetus ning Eelija, üks suurimad prohveteid, esindas Jumala elavat ja juhtivat sõna. Niisiis: Mooses ja prohvetid tähendasid ühtaegu nii usaldust kui uuendust. Ka pilv, mis neid varjas, polnud juhuslik, vaid tuletas meelde pilvesammast, milles Issand kõrberännakul oma rahva ees käis. Siinai mäe all ütleb Issand Moosesele: „Vaata, mina tulen su juurde paksus pilves, et rahvas kuuleks, kui ma sinuga räägin, ja nad usuksid sind igavesti.” (2Ms 19:9)
Ka kirkus, valgussära ehk auhiilgus oli Jumala ligioleku tunnuseks juba kõrberännaku päevist. Nii räägitakse 2. Moosese raamatus, et „pilv kattis kogudusetelgi ja Issanda auhiilgus täitis elamu.“ Kas Saalomoni templi pühitsemisel räägitakse sellest. Kreekakeelne vaste „doxa“, mis leidub Uues Testamendis, kätkeb endas nii piiramatut majesteetlikkust ja meelevalda, kui ka hoolivat ja õiglast valitsust. Johannese evangeeliumi esimeses peatükis öeldakse Jeesuse kohta: „Ja me nägime tema kirikust nagu Isast Ainusündinu kirkust täis armu ja tõtt“ ja kirjas heebrealastele kinnitatakse, et Kristus on „Jumala kirkuse paistus“.
Jumalik kirkusehetk muutmise mäel ja Jeesust peagi ootav kannatus ja surm vaid täiendavad teineteist, sest kus mujal võiks Jumala auhiilgus paremini nähtavaks saada kui end ohvriks toovas armastuses. Ning see on midagi, mis meidki puudutab. Ükskõik mis olukorras ka oleme.
Kirkus on õnnehetk või lausa igavik, mille Jumal meile kingib oma Pojas Jeesuses Kristuses. Iseenesest pole vale ka Peetruse uitmõte, kui ta leiab, et muutmismäel on hea olla ja tahab ehitada kolm lehtmaja – mitte enesele või teistele jüngritele – vaid Jeesusele, Moosesele ja Eelijale, et nende ligiolu oleks kindel ja õnnistus tagatud. Ometi, kui pilv lahkus, ei näinud nad kedagi muud kui vaid Jeesust enese juures. Temas ulatas Jumal inimkonnale oma käe, temas on ta ennast meile ilmutanud. Temas on meil hea ja kirgas olla! Temast piisab!
„Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni,“ tõotab Jeesus oma läkituskõnes, käskides jüngriteks teha kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mis ta on käskinid. Just nõnda, nagu taevane Isa oli ilmutanud: „Teda kuulake!“
Kas kogeme ka oma isiklikus elus seda muutust! Saame osa Jumala kirkusest? Näeme kõike uues ja ilusas valguses – selliselt, nagu sõnastab kirikulaul: „Maa on nii kaunis, kirgas kõrge taevas, täis rõõmu usklike lootustee: siit kaduvuse päevadest läbi meid kannab taeva poole see.“
Pole kahtlust, et meil igaühel on selles oma oluline osa! Ütleb ju Jeesus mäejutluses: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ Aamen.