Head konverentsi korraldajad ja sellest osavõtjad! Tervitan teid Eesti Kirikute Nõukogu nimel Piibli loomisloo mõttega, et Issand pani inimese Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). Kes võiks teha veel tähtsamat tööd kui lapsevanemad, pedagoogid ja kultuuritegelased? Suur tänu kõigile, kes on pannud käe hariduspõllu adra külge!
Haridus on kultuuri enesesäilitamise, reprodutseerimise ja edasiarendamise vahend. Samas on kultuur alati kogukondlik, teatud suhete-võrgustiku, keele ja meele avaldus. See tähendab, kui kasutada Sloterdijki mõistet, et „inimeste aial“ on alati piirid. Tahtes anda head haridust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, mis üleüldse kuulub meie kultuuriareaali.
Teiseks oluliseks teemaks on väärtushinnangud. Vaevalt õnnestub midagi kultiveerida ilma kultuseta – lugupidamise, austuse ja pühendumiseta. Oluline kogemus on siin kirikul, kes meie tsivilisatsioonis on vastutanud hariduspõllu eest veel enne riiklikke regulatsioone. On rõõmustav, et vabas ühiskonnas saab kirik seda ülesannet täita koos riigiga ja riik koos kirikuga.
Eesti pedagoogika isa Peeter Põllu sõnul tuleb kirikut „hinnata kui suurt rahvakasvatuslikku tegurit, mille saatuse vastu mingi kaugemalenägev riigipoliitika ükskõikseks jääda ei tohi.“
„Võime haarata mis tahes abinõu järele ja asi läheb ometi järjest halvemaks, niikaua kui väärtuste ümberhindamist ja elusuuna ümberpaigutamist ette ei võeta igavese, jumaliku ilma sihis ja väes, mille avab meile ristiusk,“ kirjutab ta tänaseni aktuaalset peakirja kandvas artiklis „Meie rahva arvu kahanemine ilmavaatelise küsimusena“.
Kolmandaks ja ehk isegi kõige määravamaks on vaimsus ja metoodika – hariduse inimlik karakter. Vaevalt saab olla viljakat didaktikat ilma isikliku, innustava eeskujuta, ilma empaatia ja armastuseta. Siingi on Jeesuselt palju õppida.
Püüdkem neid lähtepunte silmas pidades viljeleda Maarjamaal head haridust! Aidaku sellele kaasa ka käeolev konverents! Soovin konverentsi tööle rohket Jumala õnnistust!