« tagasi


Tervituskõne konverentsil
ELU ON VÄÄRT, ET SEDA ÕIGESTI ELADA


Aastatuhandeid tagasi hoiatas prohvet Jesaja: Häda neile, kes tõusevad hommikul vara, et jahtida vägijooki, kes viidavad aega hilja ööni, kuni vein paneb nad õhetama. Kandled ja naablid, trummid ja viled ja vein on nende joominguil, aga Issanda tegusid nad ei märka ja tema kätetööd nad ei näe. (5:12-13) Sellepärast läheb mu rahvas ootamatult vangi,... sellepärast avab ennast surmavald ja ajab otsatult pärani oma suu, täpsustab Jesaja.

Hädakuulutus saab osaks neile, keda joove ja nauding takistavad nägemast Issanda tööd ja tahet inimese elus. Hedonismi hind võib olla ja ongi liiga ränk. Täna, kus meid hirmutab pandeemia, peame tõdema, et viina katk on ammugi löönud kõik paikkondlikud riskirekordid. Miks?

Kas on see rõhutud kreatuuri õhkamine? Küllap sünnitavad kiired ühiskondlikud muutused pidetuid inimesi, inimesi, kes üritavad joobe kaudu vabaneda stressist. Aga noor põlvkond? Kas tõesti sunnib jooma õnnetu elu, või on õnnetu elu siiski pigem joomise tagajärg? Apostel Paulus on kindel: Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu! (Rm 5:18)

Tõsi: vajame hoolivat ja õiglast ühiskonda, mis vähendaks üle jõu käivaid muresid. Rõhutud kreatuuri mõõdupuuks ei ole aga üksnes materiaalne või sotsiaalne seisund, vaid palju enam elu mõtte ja eksistentsi tähenduse olemasolu. Seda ei saa osta hüpermarketist või hobihallist. Materialism ja ateism vabastasid inimese millestki talle olemuslikust. Nüüd tuleb täita tühja kohta ja ravida hingehaava.

Nõustun Victor Frankl'iga, kes psühhoanalüütikuna kinnitab piibli arusaama inimeksistentsi religioossest mõõtmest, tema olemasolu müstilisest tähendusest, ja leiab, et hingetrauma vältimiseks on vaja tajuda olemise ülimat, transtsendentset mõtet, mille olemasolusse saab õigupoolest ainult uskuda. Just see usk aitab võita inimese loomuomast kalduvust halvale. Kui sa surud maha ingli endas, siis moondub ta saatanaks, ütleb Frankl.

Olukorras, kus marksism tembeldas usu oopiumiks rahvale ja pagendas Jumala Vaimu sotsiaalsest teadvusest, asub selle asemele aseainena kõige kättesaadavam: spiritus vini, kanep, amfetamiin või LSD - niinimetatud keemiline nelipüha. Eesti ühiskonna nõrk vastupanuvõime meelemürkidele peitub eelkõige meie inimeste väärtushoiakutes, nõrgas igavikutajus, väheses religioosses motiveerituses. Küllap on see olnud okupatsiooniaja kindel taotlus meie vaimu murdmiseks.

Läbi ajaloo, nagu kõneles Jesaja, on viina võim olnud hukatuseks rahvale. Meie rahvusliku taassünni juurde kuulub karskusliikumine. Jumala Sõna on selle ideeliseks lätteks. Üks ajaraamat tõdeb: Eestimaal sai alkoholi liigtarvitamise vastu võitlemise teerajajaks kirik. Aastasada hiljem - XVIII sajandil seisid karskusliikumise eesotsas vennastekoguduse liikmed.

Usun, et ka tänases Eestis lasub kirikutel ja kogudustel suur ülesanne ja vastutus meie rahva vaimse tervise eest. Vaja on tunnistada Jumala tööd ja paluda tema Vaimu abi. Vaja on kujundada ühiskonnas arusaama alkoholismi põhjustest ja usuliste hoiakute olulisusest karskusideaali teostamisel. Olgu tänane konverents sillaks inimeste vahel, kes tahavad aidata. Viigu see nendeni, kes abi vajavad. Viigu see lähemale Jumalale, kelle käes üksi on pääste.


Andres Põder
Peapiiskop

04.03.2006 Balti Misjonikeskuses

« tagasi  üles