„Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?” Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud: „Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid. ”Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast. Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.“
Kuuldud evangeeliumi tekst juhatab meid suurte küsimuste juurde: Miks ja kuidas võime leida usu Jumalasse? Või teisiti: Miks nii paljud ei usu Jumalat? Miks evangeelium, mida kuulutatakse aastast aastasse kirikutes, ajakirjanduses, raadios ja televisioonis puudutab nii väheste südant? Miks on pinnas nii kivine? Olevat ju eestlased üks kõige vähem usklik rahvas maailmas.
Viimane väide on küll pigem retooriline, sest midagi sarnast räägib oma kaasaegsete kohta ka Jeesus ning temast ligi seitse sajandit varem elanud prohvet Jesaja, keda Jeesus tsiteerib. Samas ei ole uskumine iseenesest mingi probleem – ka siin oleme võrreldavad kunagiste juutidega – sest usutakse massiliselt mida iganes ning ebajumalaid on jalaga segada.
Kolmapäeval toimunud Postimehe arvamusliidrite lõunal oli teemaks „Tõejärgse maailma uudised. Ebajumalate aeg?“ Näiteks usub neljapäeval avaldatud andmete kohaselt 36 protsenti Eesti elanikest kristallide ravivõimetesse, 38 protsenti maaväliste tsivilisatsioonide olemasolusse, 47 protsenti mingisse vandenõuteooriasse.
Miks küll mina UFO-desse uskuda ei suuda, rääkimata kristallidest või lihtsalt mateeria ülemvõimust – vähemalt ligilähedaseski tähenduses usuga Jumalasse? Tõendite arv ei loe – taevas kasvõi kihagu tundmatutest lendavatest objektidest, nagu ka mõni arvab. Samasugune on olukord Jumalaga: „Ehkki Jeesus oli nende silma all teinud suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse.“ Miks see nii on? Miks ei piisa, kui oma silm on kuningas? On see kuningas alasti? On kõik vaid silmapett?
Mäletan noorpõlvest lihtsat seletust, mida ikka ja taas esitati vaidlustes usklike ja ateistide vahel: „Teine pool on kas ebaaus või lihtsalt loll!“ Ilmselt on asi siiski palju keerulisem, nõudes igaühelt süvenemist iseendasse, oma mõjurite, motiivide, ideaalide ja eesmärkide teadvustamist. Isegi selle teadmist, kui vähe me tegelikult teame, kui ahtake on meie silmaring. Üksnes nii võime jõuda usu allikale, mõista, miks ja mida on põhjust tõeliselt usaldada.
On huvitav, et Jeesus viitab prohvet Jesajale, keda Jumal läkitab oma rahva juurde, et teha teatavaks oma tahe. Ootamatult ja kummaliselt käib see läbi negatsiooni. Jesaja raamatu 6. peatükis öeldakse Jesajale: „Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega pareneks!“ Sellest, et Jumal laseb inimesed tuimaks, pimedaks ja kurdiks muuta, räägitakse pühakirja paljudes kohtades. Miks on tarvis midagi sellist? – „Et mina neid parandaksin!“ kuulsime Jeesuse sõnu tänasest evangeeliumist.
Jumal on hoopis enamat kui kogu loodud, materiaalne maailm. Jumalakogemus on sedavõrd vaimne ja sügav, et see ei sõltu ühestki inimlikust eeldusest, isiku meelelistest, empiirilisest kogemusest. Selles mõttes ei ole olemas eelistatud, geniaalseid inimesi. See kogemus võib olla lausa negatiivne, eemaletõukav. Jeesuse ristisurm meie eest, nagu kirjutab apostel Paulus, on narrus neile, kes hukkuvad, kuid meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Jõuetuse, pimeduse, kannatuste ja surma taustal särab Jumala armastus eriti kirkalt.
Selle nägemiseks vajame südamesilmi, sisemist taju, mis meile samuti antud on. Just selles mõttes hoiatab Jeesus, et valgus, mis on teie sees, ei oleks pimedus. Selles mõttes soovitab ta Ilmutusraamatus osta temalt silmasalvi, et me taas näeksime. Selles mõttes kõneldakse pühakirjas pöördumisest ja vaimulikust ärkamisest: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!” Pöördumine, mis toob paranemise ei seisne selles, et meie veel midagi kuuleme ja näeme, suudame või taipame, vaid selles, et laseme tegutseda Jumalal.
Niisiis: Usk Jumalasse on sedavõrd eksistentsiaalne ja vältimatu kui elu ise, on kingitus. Seda ei saa kuidagi pidada meie enda teeneks, meie silmaringi saavutuseks. See on palvevili, enda täielik usaldamine Issanda hoolde: Taaveti 130. laulu sõnadega: „Põhjatust sügavust hüüan ma sinu poole, Issand! Kuule mu häält, sinu kõrvad pangu tähele mu anumist.“ „Ja igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, see pääseb!“ kinnitatakse Johannese ilmutusraamatus.
Sellise protsessi ilmeka näite leidsin hiljuti ühest telesaatest. Gruusias, Mzeta lähedal kohtasid rändurid kristlikku kogukonda, kes juba aastaid tegeleb maailma kõrgeima õigeusu risti püstitamisega. Nende juht, Boriss, kõneles järgmist, tsiteerin:
„Mul on neli kõrgharidust, kaks poliitilist, kaks tehnilist. Alustasin komsomolis koos Gorbatšoviga, tegin Hruštšovile isikliku kingituse, 1975. aastal kutsuti komsomolitööle Kremlis. Aga ma mõtlen, milleks ma elan? Üheksa aastat tööd küberneetika alal. Püssirohu, elavhõbeda, fluminaadi ja raketikütuse tootmine. Kirjutasin dissertatsiooni. Aga milleks ma elan? Ma olin tollal ateist. Ma ei kannatanud sõna „jumal“. Aga ma leidsin vastuse, milleks ma elan. Andku Jumal, et teiegi jõuate selleni!“
Ja kodune täiendus. Kommenteerides arvamusliidrite lõunal ettekande pidanud Marju Lepajõed, ütles Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: „Ärgem unustagem, et tegemist on religiooniloolasega. Sellise teaduse esindajaga, mida paljude reaalteadlaste arvates justkui olemas olla ei tohikski. Aga religioonilugu ja teoloogia üldisemalt on väga oluline teadus inimeseks olemise seisukohalt. On märkimisväärselt paha, et see teadus on Eestis marginaalses seisus.“
Jah! Juba apostel Paulus küsib: „Kus on tark? Kus õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?“ Ja lisab: „… et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees!“ Kõik, mis meil on, on Jumala kink, seda enam Jumala pääste ning meie elu mõttekus ja lootusrikkus! See, et leidub teadlasi, poliitikuid ja arvamusliidreid, kes on jõudnud usuni, ainult kinnitab seda. Ka evangeeliumis tõdetakse, et palju ülemaid uskus Jeesusesse, kuigi nad ei julgenud sellest rääkida, sest eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.
Eelöeldu aitab mõista ka seda, miks nii paljudel on raskusi täieliku usaldusega Jumala vastu. Vaimses mõttes on ju usk võrreldav hüppega tundmatusse ja sattumisega vabalangusse. Paraku võime üksnes nõnda kogeda Issanda käsivart ja leida end tema peopesalt. Jesaja suutis seda ning nägi ja kuulutas prohvetlikult Jumala kirkust Kristuses.
Pigem klammerdume siiski kõige lähemate himude, ajalike vajaduste, poliitiliste eelistuste, avaliku arvamuse, sensitiivide, ufode või kristallide külge, lastes neil oma tahet orjastada. See on „unistuste kriis, suure eesmärgi puudus,“ nagu iseloomustab tänast Eestit aasta arvamusliider Raul Rebane. See on pime ühiskond.
„Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, seda ma teen… Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ kurdab apostel Paulus ja haige poisi isa palub Jeesuselt: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“ Järgides Kristust oleme teelised, kelle üks jalg on uskmatuses, teine aga otsekui õhku tõstetud, et edasiminekuks toetuda Kristusele.
Kristus aga, nagu kirjutab apostel Paulus, „on saanud meile tarkuseks Jumalalt, ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks.“ Head ja õnnistusrikast astumist! Aamen.