« tagasi


Armu tiivad (Jh 12:25-33)


Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.

Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi. Isa, kirgasta oma nime!” Siis tuli hääl taevast: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.” Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.”

Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast. Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst. Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.” Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.

Pärnu omaaegse pärjategija ja vennastekoguduse jutlustaja, Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kuke isa hauakivil seisab tekst: „Sündisin surema – suren elama!“ Tänapäeva inimese jaoks on see sama paradoksaalne nagu Jeesuse sõnad kuuldud evangeeliumis: „Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.“ Või nagu Matteuse evangeeliumis: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.“

Elul ja surmal on ristiinimese jaoks hoopis teine tähendus kui pakub okupatsiooniaastatest pärinev ilmalik usutunnistus. Materialism piirab inimelu ajaliku ihuga, meie himude ja iseka egoga. Küsides kes ja kuidas võib leida elu surmas, peame julgema küsida, kes ja kuidas võib olla surnud elades? Peame olema valmis tunnistama oma piiratust, ebatäiuslikkust, ekslikkust ja hingetust. Sellist sombistumist on ikka ja taas kogetud. Jaan Kaplinski sõnadega:

„Hing lendas ära ja kella ei lööda. Kehasid vantsib ja sõidab mööda.
Kase all seisab kaks tüdrukulaipa. Ajavad juttu ja miskit ei taipa.“

Või nagu seisab Ilmutusraamatus: „Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud.“ Niisiis on tegusid, mis ei toeta elu, vaid pigem surma. Need on Jumala tahte vastased teod, mida Piibel nimetab patuks. Ega nad tähendagi muud kui lahusolekut Jumalast. Apostel Paulus kirjutab roomlastele: „Patu palk – teisisõnu tulemus või tagajärg – on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“

Kui Lennart Meri tõstis prioriteetseks iidse küsimuse: „Kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme“, siis võiks selle kokku võtta veelgi lühemalt: „Kas oleme Jumala armu all?“

Kolmapäeval on tuhkapäev ja paastuaja algus. Mitmetes kirikutes on tavaks õnnistada sel puhul kirikulisi otsale tehtud tuhamärgiga. See on meeldetuletus, et Jumala ja igaviku palge ees on inimene vaid põrm ja tuhk. Kuid ennast alandades ja oma mina salates tõstab Jumal ka kõige tähtsusetuma põrmust ja ülendab viletsa tema tuhaasemelt. See tähendab ka meeleparandust, mis kätkeb endas nii patutunnistust ja kahetsust kui ka Jumala armu palumist.

Kui tähtsaks seda peame? Ammu enne, kui hakati rääkima tõejärgsest ajastust, on ühiskonnas levinud kujutlus patujärgsest ajastust – individualism muudab süü ja kahetsuse tarbetuks. Nädalapäevad tagasi juhtusin raadiost kuulama kellegi suhtekorraldaja nõuandeid, mis seda igati ilmestavad. „Kas te mõnda oma minevikus tehtud tegudest kahetsete?“ küsis saatejuht. „Ei, ma ei pea seda vajalikuks! Ma ei saa ju nagunii midagi muuta. Pealegi tegutsesin tol korral oma huvisid silmas nagunii parima äranägemise järgi. Miks seda kahetseda,“ oli vastus.

Kuhu siis jääb aga oma tegude analüüs, võimalik teistele tehtud halb, südametunnistus, Kanti kategooriline imperatiiv? Tähelepanu äratas veel psühholoogi pedagoogiline nõuanne: „Ära lapsele kunagi ütle: „Sa pead!“ See alandab ja survestab last, paneb tegutsema vastupidi. Ütle: „Kas sa tahaksid?“ Ta seletas seda inimloomusega, mis püüab ellu viia ainult oma tahet: minu tahtmine sündigu!

Jah, kuigi selles jutus võib leiduda terake tõtt, lähtub see siiski soovist vabastada inimest teatud tõsiasjadest, loomuseadusest, Jumala vääramatust jõust, mida peab arvestama. Vabastada kasvõi illusoorselt, nagu seda patu puhul nii meeleldi tehakse keeleliste vahenditega, nimetades vargust ärandamiseks, valetamist tõe mitterääkimiseks, sündimata laste tapmist raseduse katkestamiseks, tsensuuri poliitkorrektsuseks, jumalapilkamist usuvabaduseks jne jne.

Paastuaega peaksime võtma kui tõele näkku vaatamist – vähemalt oma suhetes Jumalaga. Siis loksub paika ka pilt maailmast ja inimesest. See on paik, kus tõesti on põhjust olla kohkunud. Isegi Jeesus leiab, et ta hing on ehmunud! Mõni palub peatada maakera, et ta saaks maha minna. „Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi,“ tõdeb Jeesus.

Tänase pühapäeva teemaks on „Jumala armastuse ohvritee.“ Paastuaja teiseks nimeks on Kristuse kannatamise aeg. Me ei oska kuidagi mõõta Jumala kannatust – kui niisugune asi üldse olemas on – ega mõista tema ohvri suurust – kuivõrd see on puht inimlik kategooriaga. Aga see, et Jumal Jeesuses Kristuses on saanud inimeseks, kes armastas jäägitult, kes selle nimel oli valmis piinavaks ristisurmaks, võttis saatanal relvad käest ja kihutas kurjuse kaugele. Sellest sai kohtumõistmine, hinnang maailma üle, aga ka Jumala päästva armu ilmutus!

„Kirgasta oma nime,“ pöördub Jeesus Jumala poole. Ja saab vastuse: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.” Ka keset kannatust ja surma, kui loobume nii-öelda oma elust, oma vanast minast, oma himudest ja patust, ja oleme kuulekad Jumalale, on Jumala kirkus ja pääste meiega. Surm elus ja elu surmas!

Rist, millele Jeesus oma jutuga ülendamisest viitas, on võidumärk, mis meidki ülendab. See on otsekui magnet, mis meid madalusest välja kisub ja Jumala armu osaliseks teeb. „Jah, sõna ristist on jõledus neile, kes hukkuvad, kuid meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,“ kirjutab apostel Paulus.

Ülendamine haarab endasse ka Jeesuse ülestõusmise surnust, taevasse mineku ja asumise Isa paremale käele. „Kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa,“ tõotas Jeesus oma jüngritele. Sellist Jumala armastuse ohvriteed kutsub Jeesus meid käima ka algaval paastuajal, sest me pole loodud jääma põrmu ja kaduvuse meelevalda. Veekord Kaplinski sõnadega lõpetades:

„Ma olen madalal sündinud, kesk sammalt ja lehekõdu. Ma olen madalal sündinud, kuid madalal pole mu kodu.
Mu kodu on ära igatsus ja lõunamaa mered ja liivad. Ja kaasakutse ja appihüüd ja tiivad ja tiivad ja tiivad...“

Jumala armu tiivad. Aamen!


Andres P├Áder
Peapiiskop emeeritus

26.02.2017 Tallinna Piiskoplik Toomkirik

« tagasi  üles