Jeesus ütles: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iial, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.“
Head kirikulised! Kolmekuningapäeva järgset aega nimetatakse kirikuaastas ilmumisajaks. Sel ajal käsitletakse sündmusi ja teemasid, millest ilmneb, et Kristuse sõnum ei jää lihtsalt judaismi – pealegi end kiivalt teistele vastandava rahvususundi – piiridesse, vaid sellel on universaalne haare, mis puudutab ka paganaid, õigupoolest iga inimest.
Juba lugu sellest, kuidas kolm idamaa tarka tõttavad tähe kannul otsima ja kummardama taevast kuningat, näitab sündinud lapsukese üldinimlikku tähendust. Seda oli tõotatud usuisadele ja sellest olid ette kuulutanud prohvetid. Meenutagem kasvõi jõuluõhtul loetavaid kirjeldusi, kuidas tuleb see, kelle nimel „õnnistavad end kõik maailma rahvad.“
Samas seisis Jeesus aga silmitsi tõsiasjaga, et tema enda rahvas polnud valmis teda mõistma ega vastu võtma: lapsepõlv paguluses, konfliktid kirjatundjate ja variseridega, heitlik meel ja sensatsioonijanu rahva poolt ning lõpuks häbistav ristisurm. On mõtlemapanev, kuidas lausa luuseri taustaga tegelasest sai isik, kelle sünnist loetakse kogu maailma ajaarvamist.
Mis on need hetked, kui toimub läbimurre? Kuidas jõuab Jeesus inimesteni, kes kuuluvad hoopis teise mõttemaailma, kes on võõrad ja väljatõugatud? Kuidas ületatakse mõistmatuse müür ja leitakse ühine keel? Kas on Jeesusel tõesti see bilingva, topelttõlge, mille abil saab mõista ka kõige tundmatumat keelt, isegi Jumala enda oma? Või peitub see võime meis igaühes?
Kuuldud evangeeliumi tekst toob silme ette ilmeka loo ühest läbimurdest, Jeesuse ilmumisest kellegi ellu, kes seda isegi ei oota, kuid ometi väga vajab. Naine pärines samaarlaste hulgast, kes olid poolpaganad ja keda juudid alavääristasid. Lisaks oli küsitav ta moraalne pale. Pealegi mõlkusid tal kaevule tulles meeles vaid ajalikud ülesanded, mitte ülevad usulised sihid.
Kuid ometi. Janu ja vee metafoorist saab talle Messia äratundmise teejuht. Teame, et vesi on elementaarne elatusvahend ja janu lausa piinav märguanne, et midagi puudub. Veel täitmatum on meie hing. Hingejanu, ükskõik kui ebaloomulikuna see ka väljenduks, on lõpuks ometi janu Jumala järele. „Otsekui hirv veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“ öeldakse 42. Taaveti laulus.
Hingejanu sunnib meid hindama enda olukorda ja vajadusi, otsima ja ootama lahendust ning lunastust. Seda ka ekslike, patuste ja surelike inimestena – Juhan Viidingu sõnadega: „Üks on tõde. Mingi vale, ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.“ On vaid aja küsimus, mil seda märkame ja teadvustame.
Väärib tähelepanu, et dialoog, millesse naine kaevul satub, toimub eraldatuses. Jüngrid on läinud toitu otsima, külakaev, kus tavaliselt ikka sagib inimesi, seisab päevapalavuses üksinda. Nõnda on see teatud osas nagu sisemonoloog või mõtteteekond. Naine on kui elu vahejaamas, kus ühelt poolt surub peale ettevõetud ülesanne, teisalt on meenutatud nurja läinud suhteid ja äratatud lootust, mida Jumal Messia näol on tõotanud. See on kõnelus, mis teeb arusaadavaks ja usutavaks Jeesuse sõnad: „Mina olengi see!“
Siin võiks paralleeliks tuua ühe teise dialoogi, mis toimub kaasajal ja siinsamas Tallinnas. Nimelt eelmisel aastal parimaks lavastuseks kuulutatud Vene Teatri näidendi „Vaenlane“ belgia kirjaniku Amélie Nothombi romaani ainetel.
Lennujaama ootesaalis, keset rahvahulka ja ometi vaid omavahel, saavad kokku kaks võõrast: Peen härrasmees ja tema teine mina, alter-ego – egoistlik ja ennasthävitav tung. Peategelane ei usu Jumalat selle pärast, et peab ennast õigeks ega vaja Jumala abi. Teine mina on aga juba lapsena kaotanud usu, sest on pannud toime jõledusi, mida pole tahtnud, kuid millest Jumal teda ometi säästnud pole.
Suurel reedel on härrasmees (või tema topeltmina) tapnud oma kallima, sest vaid sel moel saavat täielikult omada seda, mida armastad. „Kui elu põhimõtteks on nautida, pühitseb eesmärk abinõu,“ ütleb üks neist. Ja kui esimene mina oma tegu eitab, siis teine kahetseb ja ootab karistust. Dialoogi sõnadega: „Te ei tea, mida tähendab januneda, õiguseta juua!“ „Kõik on pattu teinud ja ilma Jumala aust,“ öeldakse pühakirjas. Lavastuse tõdemus on, et vaenlane, patt, asub meis igaühes.
„Üks meist peab surema!“ leiavad lavastuse kisklevad minad ja sulavad lõpuks kokku üheks isikuks. Ülejäänud reisijad on aga tunnistajaks, kuidas keegi härrasmees sureb pead seina vastu tagudes ja iga kord pomisedes: „Olen vaba, olen vaba!“
Dialoogi tekstis viidatakse Blaise Pascalile, kes esindab arusaama pattulanguse läbi rikutud inimloomusest ja absoluutselt vajalikust jumalaarmust, mis on kui kingitus – ilma inimesepoolsete teeneteta – tema päästmiseks ja õnnistuseks. Ka Samaaria naisele ütleb Jeesus: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki!“ See on, mis lõpetab janu, millest saab igavesse ellu voolav allikas.
Ei tappev ahnus või elujanu ega põgenemine või enesetapp taga hingerahu, ei vabasta meid oma ego piiratusest. Seda saab teha vaid Suur Reede, Jumala poja ennastohverdav surm meie eest ristil. Sellele ei saa midagi vastu seada. Seal on vaenlane võidetud! Seal on maha lõhutud meid Jumalast eraldav müür ja leitud armastuse ühiskeel.
Kuigi naisele võis jutt elavast veest tunduda esialgu vaid võimalusena parandada koduküla veevarustust, jõuab ta luhtunud elule mõeldes kohe küsimuse juurde, kus oleks õige kummardada Jumalat, teisisõnu, tuua talle ohver oma patu eest. Kuid ohver, Lunastaja, on ise tema kõrval! Teda kummardada vaimus ja tões, tähendab andestust ja elu.
Lugedes peatükki edasi, kuuleme, kuidas naise kaudu tuli usule palju samaarlasi. Nad palusid Jeesusel jääda enda juurde, mispeale hakkas temasse uskuma veel rohkem inimesi. Elava vee ojad aina vulisesid. Ukse maailma avab Kristusele nii see, et Jumal temas tõesti oma armu osutab, kui ka see, et inimene seda armu vajab ja igatseb. Mitte ainult selleks, et saada võitu vaenlasest oma sees, vaid veel enam, et saaks ilmsiks, kes ta ise on ja mille nimel elab.
Otsekui puändina eelöeldule kirjutas Agu Uudelepp neljapäevases „Postimehes“ loo „Vaenlase-vabaduse viletsus“, kus ta avaldas kartust, et kui usutavat vaenlast ei leita, tuleb see lihtsalt välja mõelda. Ta pidas silmas ühiskonnaelu. Tänase kirjakoha vaimus ei pea me tõesti pidama vaenlaseks ei samaarlasi ega paganaid, ei venelasi ega araablasi, isegi oma alateadvuse deemoneid. Uudelepp soovitab lähtuda sellest, mida ja keda ma tahan, mitte mida või keda ma ei taha. Elu läheks tema meelest kohe helgemaks.
Ääretult õige. Usuline mõiste „protestant“ ei tähenda vastu olemist, nagu vahel arvatakse. „PRO“ tähendab ikka poolt olemist. Kui oleme Kristuse poolt, oleme tema ilmumise ja Jumala armu osalised. Kui aga Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Aamen.