« tagasi
ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS
Efesose kirja 2. peatükis ütleb apostel Paulus: Nüüd ei ole te enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise.
Elame võõrdumuse ja omakspidamise pinges. Otsime oma kohta kõiksuses, oma turvalisust ja inimväärikust. Kas oleme ainult külalised või kutsutud ja seatud majapidajad? Mis on meie kodanikujulguse allikaks? Kus on meie
eeskujud ja pühakud?
Eesti ajaloos puuduvad suured kangelased, hiilgavad võidud, kuulsusttoov kõrgkultuur. Kui ühinenud Euroopa 12. sajandil siinse metsiku ääreala üle võttis, sai Eestigi osa tsivilisatsiooni eelistest. Paraku osutusime allutatud rahvaks.
Allutatu jaoks on see, millega ülemvõim uhkustab, sageli kättesaamatu ja ka vaimselt vastuvõtmatu. Allutatu on võõras ja vang omaenda kodus. Ta püüab põgeneda, ignoreerida, olla hoolimatu. Selline meeleolu mürgitab nii avalikku kui isiklikku elu.
Seda kinnitavaks valusaks kogemuseks on okupatsiooniaeg. Pelgus ja eitus varjutab nii suhtumist Itta kui Läände, samuti meie omavahelist suhtlemist. Ilmneb püüd olla vabad mitte ainult riiklikult, vaid ka riigist, mitte ainult konventsionaalseist pereahelaist, vaid ka armastusest, mis seob. Me ei vaja kedagi ja kogeme peagi, et ka meid ei vajata.
Ei ole suuremat saavutust meie rahva ajaloos kui iseseisvuse väljakuulutamine 88 aastat tagasi. Selles kangelasteos oli osaline kogu rahvas. Kaasaarvatud eelnevad põlvkonnad. Samas ei viinud selleni kindlasti nostalgia kuldse muinasaja vastu, vaid tasapisi omandatud Euroopa vaim. Olgugi vägivaldselt siin kehtestatud, peitis kristlus endas sisemist jõudu, mis äratas talurahva iseteadvuse ja rajas iseseisvuse ja omariikluse alusmüüri.
Koidulauliku sõnul: Sind, aga, taeva vägede Jumal, kummardame, su laste koor. Tule Sa jõule võimetumal' ise appi, kus tegu noor. Valguse vahiks kutsume sind, kojaks Sinule Eesti pind. Avita, Issand!
Oma mina väärikus, võrdväärsus, vastutusvõime. Jumalast antud kutse olla mitte ainult tööriist ja tarbija, vaid ka looja ja andja. Mitte ainult ise, vaid ka isekeskis.
Vajame seda sisemist vabadust ja iseseisvust. Sest vaid iseseisvus võimaldab partnerlust ja koostööd - nii perekonnas, ühiskonnas kui maailmas. Abielu ei pea kartma. Perekonda ei pea kartma. Kollektiivsust ei pea kartma. Aga inimsuhete hoone vajab alust, milleks ei saa olla inimene ise, ei tema orjaseisund ega ainuvõim.
Sellele alusele viitab apostel Paulus. Selle aluse nurgakiviks on Kristus, kelles leiame lepituse ja õige suhte Jumalaga ning üksteisega. Ta teeb meid vabaks seeläbi, et tunnustab meid isiksuste ja partneritena ka siis, kui eksime ja nõrgad oleme.
Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks... Armastage üksteist. (15:15.17). Mida muud peaksidki Jumala kodakondsed! Siit saab alguse kogu tänase ühisvastutuse ja demokraatia mõiste.
Peaksime toetuma just nendele alustaladele, mis Euroopa ühiskodu ehitussaginas kipuvad ununema ka juba varem alustanutel. Meenutagem siinkohal Euroopa Liidu vaimse isa Robert Schumanni sõnu:
Demokraatia on kristlik, või teda ei ole üldse. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias. Riik ei saa õiglust rikkumata ja iseennast kahjustamata mööda vaadata religiooni tegusast virgutusest kodanikuväärtuste ja ühiskonna laostumise takistamisel.
Mõistes hukka kommunismikuriteod, andis Euroopa Komisjon kaudse hinnangu ka ateismile - kommunismiideoloogia lahutamatule osale ja alusele. Oluline on seda silmas pidada. On ju ka täna inimesi, kes jätkavad taoliste vaadete propageerimist. Vabadus pole kunagi liiga kindel.
Meid muudavad murelikuks kultuurikonfliktid maailmas, Euroopas ja Eestiski. Seda enam ei tohi me reeta vabadust, seda endale hoides. Armastades oma rahvast ja riiki, tuleb meil ühtaegu olla ka maailmakodanikud. Vajame tunnetust oma missiooni suurusest, vajame enesekindlust ja empaatiat, vabaduse sisemist allikat.
Ei ole paremat alust meie iseseisvusele ja kodanikujulgusele kui Jumala kodakondsus, millest kõneles Paulus. Pühakoda ja kirik on selle üleilmse
hoone ja osaduse tellinguks ja tööjooniseks.
See ehitusplats algab meist igaühest: iga perekond, kogukond, kogu rahvas vajab inimsuhete puhtust ja kirkust, elu pühadust ja pühade osadust. See tähendab ka hoolivust ja vastutust. Eriline ülesanne lasub neil, keda rahvas on valinud juhtideks. Raske on armastada riiki, kui toitud prügikastist või oled meeleheitel laste tervise ja kõhutäie pärast.
Iseseisvuspäeva sangariteks ei tee meid lihtsalt arutlus elustandardi üle, vaid eelöeldud ideaalide seadmine ja järgimine. Võtkem Jumala kodakondsus oma kodanikuksolemisse kaasa. Austagem, vääristagem ja pühitsegem sellega meie iseseisvust!
Meie nimekas rahvuskaaslane Fanny de Sievers on öelnud: Maailm ehitab end meie silma all. See maailm, mis kuulub kuningriiki. Ei mitte see, mis on aldis illusioonide Vürstile ja on mõistetud kadumisele. Iga palve on Jumala ehitusse lisatud kivi. Imekivi, millel on meelevald vabastada palvetajat oleluse tarbetuist koormaist ja teha õilsaks kõike, mida ta kätte võtab... ja päästa kõike, mida armastab.
Olgu selleks ka meie rahva tulevik. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop24.02.2006 Tallinna Kaarli kirikus
« tagasi ⇑ üles