« tagasi
KÕNE PEAPIISKOP JAAN KIIVIT SEENIORI 100. SÜNNIPÄEVA PALVUSEL
Mäletan, kuidas külastasin mõne kaastudengiga peapiiskop Jaan Kiivitit veidi enne tema surma haiglas. Jättis sügava mulje, kuidas ta oma haigusest kõnelemise asemel tundis huvi meie õpingute edenemise vastu. Iga tehtud eksam tundus teda südamest rõõmustavat.
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajana oli mul võimalus lugeda tema kirjavahetust praost August Arumäega samast ajajärgust - viimastest aastatest enne surma. Seal arutles peapiiskop emeeritus pikalt, kuidas paremini korraldada usuteaduskonna tööd - milliseid õpikuid tuleks kirjutada või tõlkida, milliseid loengusarju kavandada, millistele võimekatele õppejõududele ja üliõpilastele panustada. Aga ma olen jälle haiglas, ega saa ise midagi teha, ütles ta.
Ühes kirjas Arumäele 11. novembrist 1970 kirjeldas ta oma kohtumist üliõpilastega: Ja kas Sa oskad arvata, mis mind just kõige rohkem rõõmustas? See illusioonideta olukorra nägemine koos teadmisega: aga töötada tuleb! On ju küll üks grupp, kes n.ö. getosse on valmis tõmbuma, kes leiab, et hoolitseda tuleb ainult enda hinge eest, muu vastu ei olegi vaja huvi tunda. Aga on ka neid mehi, kes vaatavad, et Jumal on saatnud meid maailma ja seda maailma on ta nõnda armastanud, et oma Poja saatis. Töö meie jaoks on selles maailmas. Kas me palju saame teha või saame vähe teha, arvestus ei ole meie käes, küll aga on vaja teha seda, mida teha saame. See valmisolek tööks rõõmustab mind.
Tema enda innustatus, tema valmisolek veel eluõhtul, nakatas noori. Ka haiglavoodis saatis ta veel palju korda. Aga kui suur on tegelikult tema elutöö pärand?
Meie sõjajärgses kirikuloos on Jaan Kiivit seenioril vaieldamatult kõige kaalukam koht. Tema elu on oluliseks osaks tema kaasaegsete ja järgnevate põlvede kirikurahva elust. Tema lahkumise järel tajusin seda täiesti.
Väike pilt: Elu lõpul oli Jaan Kiivit sunnitud kasutama keppi. Kui tema surma järel tudengitega konsistooriumi ruumes ööbisime, küsiti nii mõnelgi hommikul naljatoonis: Kas öösel kopsimist kuulsid? Tema juuresolek tundus nii endastmõistetav. Kuigi kõik oli olnud vaikne, jäi peapiiskop sellegipoolest oma kirikuga, oma kaastööliste ja üliõpilastega. Auväärse ja väärika kirikujuhina kõikide südames. Õigupoolest koputab see mälestus tänagi meie südametunnistusele.
Mis kujundas sellise maine?
Esiteks: Tema intellektuaalne potentsiaal. Juba koolipõlves jätkus võimekal õpilasel aega ja huvi süveneda kirjandusse. Lugesin väsimatult ja aplalt kõike, mida kätte sain, sealhulgas ka populaar-filosoofilisi töid - Schopenhauer, Nietzsche, stoikud, usuvastaseid broðüüre ja palju muud. Kõike kättesaadavat ja kiiresti, meenutab ta ise. Professor Saag kirjutab tema 50. sünnipäeva puhul, et nõrkus lugeda väga mitmetelt aladelt ja pidevalt ööpuhkuse arvel saadab teda ka üliõpilase, õpetaja ja kirikujuhi ülesannete kõrval, nii et Jaan Kiivit on praegu üks paljulugenumaid mehi. Töösidemed Läänega võimaldavad tal saada ka uusimat teoloogilist kirjandust. Hindamatu panus Usuteaduse Instituudi ja selle raamatukogu väljaarendamisse. Õppejõutöö. Neli audoktori tiitlit - Leipzigi, Praha, Helsingi ja Pariisi ülikoolilt. Maailmavaateline avarus, pedagoogiline ja pastoraalne oskus, suutlikkus mõista noorte pürgimusi, eripära protestivaimu. Tema juhatatud tegeliku usuteaduse seminar, millest mul oli õnn osa võtta, kujunes okupatsiooniaja tõeliseks vaba vaimu foorumiks. Ja isiklik eeskuju. Kord hommikul auditooriumisse astudes ja täissoditud tahvlit nähes haaras auväärne õppejõud lapi ja ütles: Kes teie seast tahab suur olla, olgu kõigi teenija! Tudengitele jäi see piinlik hetk eluks ajaks meelde.
Teiseks: Tema sotsiaalne potentsiaal. Peapiiskop Jaan Kiivit asus ametisse ajal, kui sõjajärgse maailma jõujooned olid alles kujunemas ja kiriku saatus okupeeritud Eestis, pidades silmas küüditamisi ja kiriku hävitamist Venemaal, suure küsimärgi all. Peapiiskopi oskus seista kiriku eest riiklikes ametkondades, rakendades selleks ka rahvusvahelist suhtlemist ja autoriteeti, kandis vilja. Suudeti hoida avatuna kirikud, kaitsta ja koolitada vaimulikke. Euroopa Kirikute Konverentsi ühe presidendina oli ta saavutanud rahvusvahelise tuntuse ja populaarsuse. Mida enam kasvas tema autoriteet, seda enam sai ta midagi ära teha kiriku heaks ja seda vähem arvestas ta repressiivorganite nõuetega. See ei meeldinud võimudele. Lõpuks sunniti ta tervislikele põhjustele viidates ametist tagasi astuma.
Tänased ajaloolased on süüdistanud Jaan Kiivitit koostöös KGB-ga. Ei oska sellesse väga tõemeelselt suhtuda. Punavõimu dokumente pole kirikuringkondades kunagi puhta tõena võtnud. See, et totalitaarses ühiskonnas KGB mõju kõikjale ulatus, oli kõigile selge. Nende tegelik ülemus, kompartei, valitses ju kõikjal. Represseerijaks ja agendiks võinuks pidada juba paljusid kooliõpetajaid, pioneeri- ja komsomolijuhte, ülemusi töökohtadel ja täitevkomiteedes, ajakirjandust ja kasvõi avalikku arvamust. Nõukogude võimu igikestvust kuulutas ju enamus. Tänagi võiks mõnelt kirjamehelt küsida - miks te KGB kaastööliseks olete hakanud ja jätkate juttu, mida rääkisid nemad. Nüüd pole ju tõesti enam vaja.
Keerulises olukorras, kus mängus olid inimsaatused, suutis peapiiskop nõnda kirikut juhtida, et pea kõik ta ametivennad ja kaasaegsed, kellega olen rääkinud, kinnitasid nagu ühest suust: Ta oli katus kiriku kohal! Võttis löögid ise vastu, riskis ja võitis. Isegi siis, kui kaotas oma ametikoha või kui teda on püütud halvas valguses näidata.
Kolmandaks: Tema usuline potentsiaal. Oma esimest karjasekirja peapiiskopina 1950. aasta palvepäevaks alustab ta järgnevalt: Igal korral, vennad ja õed Kristuses, kui Jumal räägib meiega, asetab ta meid küsimuse ette, kas keegi meist läheb Jumala eest varjule või tuleb tema palge ette, et täita tema tahet. Tundub, et see on tema enda kogemus. Ta oli mees, kes ei pugenud peitu. Kes ka oma kahtluste ja võitlustega astus alati Jumala ette.
Kodust ja algkoolist omandatud usuõpetus järgis traditsioone, kuid ei juhtinud sügavamale. Keskkoolis levisid radikaalsed vasakpoolsed meeleolud ja usuvastasus. Ainult rumalad uskusid, meie polnud aga rumalad. Mina ka muidugi mitte, meenutab Kiivit seda aega. Küsimustele vastuste leidmiseks hakkas noormees lugema Piiblit, esialgu küll selleks, et sealt vastuoksusi leida. Nakatava huumorimeelega koolipoissi, kes andis välja klassi pilkelehte, tabas aga ülikooliõpingute algul haigus, mis seadis ta elu surmaohtu. See pani küsima elu sügavama mõtte ja ülesande järele. Sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, on Jaan Kiivit meenutanud.
Tulek Jumala palge ette, et täita tema tahet, on vääristanud Jaan Kiiviti õpinguid, lugemust, tema vaimuliku ametit, tema tegutsemist õppejõu ja kirikujuhina. Tema teoloogilist kompetentsust võis usaldada, sest see rajanes usaldusele kiriku Issanda vastu.
Mäletan tema hommikupalvusi Instituudis. Et tutvustada erinevaid palveviise ja teemasid, kasutas ta sageli kaasaegseid saksakeelseid palveraamatuid. Üheks selliseks olid ka Michel Quoist'i omad. Esimene tutvus kuulsa prantslasega. Palve tänase päeva eest, asjade eest, mida alles peame õppima nägema. Väike lõik ühest sellisest palvest:
Ta astus mulle jalale.
Mina vaatasin talle vihaselt otsa,
Tema vaatas mulle kahetsevalt otsa.
Ja siis, Issand, mõtlesin ma, et me kumbki ei astunud põhjuseta
üle oma
ukseläve...
mina naeratasin ning tema naeratas...
Tänan Issand, et ma temaga kohtusin.
Kohtumine peapiiskop Jaan Kiivit seenioriga, mälestus temast, toob näole naeratuse ja südamesse tänutunde. Ükski selline kohtumine pole juhuslik ja asjata. See on vili, mida ikka veel kannab tema elutöö ja mida Issand taas seemnena saab kasutada. See on prohvetlik, see kõneleb ka tänases päevas, keset meie probleeme, mida näeme ja peame lahendama.
Lõpetan paari lõiguga 50 aastat tagasi, veebruaris 1956, avaldatud karjasekirjast:
Ei ole üksi rahvusvahelises elus rahvas seotud teisega, ka inimesed on üksteisega seotud...
Mõneski kodus ei räägita mehest ega naisest, uus mõiste eluseltsilisest näitab juhuslikule kaaskäijale. On aeg ärgata unest. Kas sa soovid, et sinu laps oma eluga käiks sama rada?
Kus Kristus on saanud meile eluks ja jõuallikaks... seal teatakse selgelt, et kaasteekäija on meile antud Jumala poolt ja me vastutame tema pärast. ...Jeesuse armastus saab elavaks jõuks ligemese koorma kandmiseks ja valguses käimiseks.
Jumala suud ei saa sulgeda. Ta kõneleb läbi kiriku, läbi kirikujuhtide ja kirikuliikmete. Aga kui vaja, hakkavad ka kivid kõnelema. Tänagem Kõigevägevamat tema armu ja imetegude eest! Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop26.02.2006 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus
« tagasi ⇑ üles