Mul on suur au tervitada Teid, härra riigisekretär, Eesti Kirikute Nõukogu nimel ajal, mil oleme tähistanud 800 aasta möödumist Lateraani kirikukogust, kus siinseid alasid tutvustati kui Maarjamaad ning kus paavst Innocentius III lubas seda maad oma isaliku innuga edendada. Ka Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkiriku sünnilugu ulatub vaid neli aastat hilisemasse aega. See aeg ja jätkuv evangeeliumi kuulutus on ka meie rahva koolihariduse, riikliku mõtte ja kristliku eluhoiaku hälliks.
„Rooma on kõikjal ja Rooma on meiega“, ütles taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri, võttes 1993. aastal vastu paavst Johannes Paulus II-st. Ta pidas silmas truudust nendele väärtustele, rõhutades, et ka ateistliku kurjuseriigi kõige pimedamatel aegadel kõneldi tsensuurist hoolimata Eestist kui Maarjamaast, meenutades seega Kristuse ema sõnu: „Tehke, mis tema ütleb.“
Me oleme tänulikud Issandale, et tohime Maarjamaa erinevate kirikutena jagada ja tunnistada vennalikus meeles seda usku, millel Issanda tahtest tulenevalt on oikumeeniline ülesanne: „Et te üks oleksite!“ Me hindame väga pingutusi, mida Rooma kirik, täites oma katoolset missiooni, teeb kristlaste osaduse suurendamiseks maailmas, ning rõõmustame iseäranis laienevate kontaktide üle Lääne ja Ida kirikute vahel.
Tunnustust vääriv on ka valmidus tähistada ühiselt reformatsiooni 500. aastapäeva ning sellega seotud dokumendi „Konfliktist osaduseni“ valmimist. Sügiseks on kavandatud oikumeeniline ühispalvus Lundis, millest võtavad osa nii Püha Isa kui Luterliku Maailmaliidu juhid. Ka tänane kohtumine, Teie kõrgeausus, väljendab kirikute ülesannet, olla sillaehitajaks riikide ja rahvaste vahel.
Vastuoludest lõhestatud maailmas, kus tuhanded kannatavad sõjakoleduste, nälja ja haiguste käes, kus on vallandunud enneolematu põgenike laine ning inimesi on haaranud hirm tuleviku ees, on vaja ühendada kõik jõud teenivaks armastuseks. On vaja olla üks Kristuses, et täita kirikutena oma lepitavat ja julgustavat karjaserolli, aidata igas südames avada ust Jumala Vaimu valgusekiirele.
Aga siingi on oluline ustavus evangeeliumi tõele. Üha enam levivad ideoloogiad, kus hooliv, teeniv ja vastutustundlik armastus asendub enesearmastusega ning liberaalsusest on saamas libertarism. Kirikutena oleme kutsutud hoidma inimelu, perekonna ja abielu pühadust, kaitsma sugupoolte õigust erinevusele ja võrdväärsusele, seisma usuvabaduse, õigluse ja inimväärikuse eest. Kas on see võimalik, palumata Jumala armu ja abi?
Teie Kõrgeausus! Tänavune aasta, mille paavst Franciscus on kuulutanud halastuse aastaks, on ilus teeviit meie tihenevatele suhetele, meie ühisele ülesandele maailmas. Seda väljendab hästi Püha Isa mõte tema äsja eesti keeles ilmunud raamatust „Jumala nimi on Halastus“: „Kiriku esmane tõde on Kristuse armastus. Kirik teeb endast selle armastuse teenija ning vahendab seda kõigile.“ Õnnistagu Jumal selles pühas teenimises Teid ja Teie kirikut! Olgu meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus meie kõikidega!