Kõrgeauline rektor, austatud dekaan ja õppejõud, armsad lõpetajad, head külalised!
Kui füüsikud kahtlevad, kas meie maakera sisse mahub ikka üks teine, palju suurem maakera, siis humanitaaria vaatenurgast mahub neid sinna isegi mitu tükki. Selle heaks näiteks on ka Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, mis mahutab ära nii teoloogid, filosoofid, filoloogid, ajaloolased kui kultuur- ja kunstiteadlased. Ometi on igal erialal oma identiteet, ajalugu ja käsitlusviis, mis on ehk suuremgi kui valdkonna ühisosa.
Kuna kuulusin ülikooli kuratooriumisse ajal, mil valmistati ette uut, praeguseid reforme kaasa toonud põhikirja, mäletan tuliseid vaidlusi teemal, kas teaduskondade liitmine on ikka hea mõte. Piiblis öeldakse, et puud tuntakse viljast. Teie näol, armsad lõpetajad, on tegu esimese lõikusega. Ja vähemalt siit puldist vaadatuna on see ilus ja rikkalik. Loodetavasti on see valdkondlik kokkukuuluvus rikastanud ka teid, aidanud luua seoseid, tugevdanud universitas’e vaimu.
Usuteaduskonna lõpetamisel on saanud tavaks, et tervitussõna ütleb kirikurahva esindajana peapiiskop või Eesti Kirikute Nõukogu president. Täna on mul suur au tervitada ja õnnitleda teid kõiki! Ja see tundub vägagi asjakohane. Tegelikult hõlmab ju usk kogu humanitaariat, samavõrd nagu humanitaaria ei saa mööda Jumalast. Küsimusele, kes ja milline on inimene, liitub tahes tahtmata küsimus, kas ja kes on Jumal.
Katsed neid teemasid lahutada on läbi kukkunud – nagu kogu nõukogude aeg, mil seda üritati. Tean üht tollast professorit, kes oli veendunud, et usuteaduskond võib ülikooli tagasi pääseda alles pärast kolmandat maailmasõda. Õnneks ei läinud nii. Vaimujõud oli vägevam. See kannab ka ülikooli. Kui Johan Skytte asus 1632. aastal juhtima Academia Gustavianat, avas vastavalt euroopalikele traditsioonidele teadusalade nimistu teoloogia, millest Skytte eestvedamisel sai ka mõjukaim teaduskond sajanditeks. Kas nüüd on teisiti?
Suurus pole kvantiteedis, soola ei peagi palju olema. Aga ta kuulub meie ellu, annab sellele maitse. Nii ka usuteaduskond ülikoolis. Nii ka inimese mõistmine homo religiosus’ena. Seda taasavastatud ja uuenevat olukorda suhtumisel inimesse iseloomustab minu meelest hästi viimasel üldlaulupeol kõlanud Doris Kareva sõnadele loodud laul: „Mis on inimene. Kas ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole? Igaüks meist on pill, läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul: hoia, küll siis hoitakse ka sind!“
Iga eriala, iga teadmise ja oskuse kaudu kõlavad võrratud viisid universumi ülevas orkestris. Südamest südamesse, ajastust ajastusse, nähtavast nähtamatusse. Per aspera ad astra! – ja veel kõrgemale ja kaugemale! Kroonigu see teiegi pühendumust ja püüdlusi. Hoidke, armsad lõpetajad, mida olete omandanud, hoidke üksteist, hoidke meie rahvusülikooli, hoidke meie riiki, hoidke usku, küll siis hoitakse teid! Soovin teile kõikidele rohket Jumala õnnistust.