Armsad õed ja vennad! Tänane praostkonna laulupäev toimub pühapäeval, mille teemaks on „kutse Jumala riiki”. Kas ei taba see otse naelapea pihta? Olete ju teie, armsad kirikumuusikud, koorilauljad, solistid, kaaskristlased ja igaüks, kes te oma suu lauluhääleks avate nii oma kogudustes kui täna siin üheskoos, just selle teenistuses, et kutse Jumala riiki jõuaks pärale! Suur tänu teile selle eest!
Tuntud on lugu kuulsast kirikuisast, Pühast Augustinusest, kes pöördus Kristuse poole alles siis, kui kuulis naaberaiast lapse lauluhäält: „Tolle lege, tolle lege!” - võta ja loe! Ta avas pühakirja ja luges kirjakohta, mis puudutas ta südant sedavõrd, et muutis kogu tema elu. Kuid selleks oli vaja eelhäälestust laulu näol.
Muusika on hingelainete liigutamise kunst, suutlikkus tabada südame sügavaid igatsusi, ehitada hingesilda. Seepärast on vaimulikku muusikat ka väga erinevat laadi – alates nutulauludest ja lõpetades ülevate hümnidega. Aga alati on ta sõnumi sulane. Mäletan professor Hugo Lepnurme loengutest, kuidas ta suure instrumentaalmuusikuna, organistina, pidevalt rõhutas, et kirikumuusikas on esmatähtis sõna! Nimelt sõna - Jumala enda Sõna - peab inimest kõnetama!
Tõepoolest! Kogu evangeeliumi tuum on ju selles, et Sõna sai lihaks! Ligipääsmatu, uurimatu, haaramatu Jumal saatis oma Poja inimesena meie keskele! „Inimeselt inimesele” või „sõbralt sõbrale” on populaarsed loosungid nii ajakirjanduses, heategevuses kui äris, sest need on suhtetasandid, kus kõige kergem on üksteist mõista ja üksteiselt midagi üle võtta.
Mida on meil aga oodata Kristuselt, miks me teda vajame, milles peitub tema rikkus? Ta on uks millegi juurde, milleta meil on võimatu aru saada iseendast, oma kohast ja ülesandest siin maailmas - seega kogeda ka tõelist hingerahu ja rõõmu, mõtestatud ja lootusrikast elu!
Kuulsime, et kõik, mis on Isal, on Pojal, sest vaid tema tunneb Isa ja see, kellele Poeg seda ilmutab! Kristuse olemusühtsus Isaga tähendab, et ta on tõeline Jumal ja tema samasus meiega, et ta on tõeline inimene, kellest on võimalik aru saada, keda usaldada ja järgida. Temas leiab inimene kokkupuutepunkti ja osaduse Jumalaga, ta on ühtaegu nii kutse kui ka tee ja uks Jumala riiki. Kuid kellele?
Vaevatutele ja koormatutele? Mäletan lapsepõlvest, kuidas Pärnu kirikus kutsuti armulaualisi just selle Issanda sõnaga: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete...” Vaatasin huviga ringi, kus ja kes need vaevatud ja koormatud on? Need pidid ju olema ühed erilised inimesed. Juba teenistuse algul olid nad altari ette tulnud ja tunnistanud: „Mina vaene patune inimene...”
Ega selliseid tavalisel pühapäeval palju olnud - umbes 200 kirikulise kohta 10-20. Nemad pidid siis Jeesuse juurde minema, et saada kergendust ehk hingamist.
Alles hiljem taipasin, et „vaevatu ja koormatu” on Jeesuse suus lihtsalt inimese sünonüüm. Seda on igaüks, kellel vähegi tundeerksust, kellel on avatud süda ja madal valulävi. Üks mu poeedist noorepõlvesõber armastas käia küürus ja pika veniva sammuga nagu raskelt metsatöölt tulnu. „Miks sa nõnda käid?” küsisime. „Aga minu hingel on kõik neli miljardit inimest!” oli vastus. See oli tollal maakera elanike arv.
Kui meil on põrmugi kaastundmust inimeste hädade, kannatuste ja traagikatega, mis maailmas vohavad, oleme tahes-tahtmata ülejõu käiva koorma all. Ja vaevatud! Sest meie parimadki pingutused olukorda muuta ja maailma parandada näivad viljatud ning lootus progressile kipub jätma häbisse. Me ei tule ju toime isegi iseendaga, oma eksimuste ja patuga. „Tühi töö ja vaimu närimine” nagu ütleb tark Koguja.
Kas inimene on läbikukkunud projekt? Kindlasti mitte! Eeldused ja võimalused, mis peituvad inimhinges, on sedavõrd suured, et me vaevu taipame neid, suutmata neid ammendavalt kirjeldada või teoks teha. Piibli mõte, et inimene on loodud Jumala enda näo järgi, võtab selle erisuse ja eesõiguse kokku - tähendab, meie õige koht on Jumala juures, tema riigis!
Jeesus, Jumala Poeg, kutsub ennast järgima ja õppima temalt - sest tema ike on hea ja tema koorem on kerge! Ike - algselt härja veorakend ehk teisisõnu ülesanne, millega ollakse seotud - pole Jumala riigis mingi Siphose töö, vaid see kannab head ja kadumatut vilja. Koorem on aga kerge sellepärast, et see tuleneb hoolimisest ja armastusest, mis toob rõõmu.
Kutse Jumala riiki - see, mis meid meie inimlikust kitsikusest välja kisub, näitab lahendusi meie muredele, annab jõudu meie püüdlustele, teisisõnu hingamist ehk elu ennast - on Jumala halastus ja arm! Armuevangeelium paneb meie südamed helisema ja suud laulma. Meid pole unustatud, üksi jäetud ega hukka mõistetud, Looja ise otsib, kutsub ja kannab meid.
Paavst Franciscus on käesoleva aasta kuulutanud halastuse aastaks. Oma läkituses meenutab ta Johannes-Paulus II, kes on kirjutanud: „Kirik elab ehedat elu, kui ta tunnistab ja kuulutab halastust, mis on Looja ja Lunastaja kõige hämmastavam omadus, ja kui ta toob inimesed Päästja halastuse juurde, mida ta hoiab ja jagab.”
Ning Franciskus lisab: „Kiriku esmane tõde on Kristuse armastus. Kirik teeb endast selle armastuse teenija ning vahendab seda kõigile. See on armastus, mis andestab ning väljendab ennast iseenda andmises. Seega seal, kus iganes on kohal kirik, peab olema ilmne isa halastus. Kus ristiinimesed ka ei oleks - kogudustes, kogukondades, ühingutes, liikumistes - kõik peavad sealt leidma halastuse turvapaiga.
Hingakem ja hõisakem siis täiel rinnal Jumala halastusest, teades, et see on kutse Jumala riiki, mis ei ole mitte ainult meie lähedal, vaid usu kaudu ka meie igaühe sees. Laulgem sellest Issandale uus laul kogu oma eluga. Aamen.