7 Ma meenutan Issanda heldust, Issanda kiiduväärsust,
kõige selle pärast, mida Issand meile on osutanud,
ja suurt headust Iisraeli soo vastu, mida ta neile on osutanud
oma halastuse ja suure helduse pärast.
8 Sest ta ütles: Nemad on tõesti minu rahvas,
lapsed, kes ei tee pettust. Ja ta tuli neile päästjaks.
9 Kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust
ja tema palge ingel päästis nad. Armastuse ja kaastunde pärast
ta lunastas nad, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil.
Kui lähtuda kolme Jesaja hüpoteesist, kuulub tekst kolmandasse ehk Tritojesaja blokki, mille keskseks küsimuseks on Iisraeli ja Jeruusalemma tulevik eksiilijärgsel ajal. Tekstiga algab bloki kolmas lõik, mida on iseloomustatud kui rahvaitku või kaebelaulu. Nagu selliste hüpoteeside tekstikriitika kaudu kujundamisel ikka, on siin palju vaieldavat. Osa autoreid peavad blokki või vähemalt osa sellest teise Jesaja ehk Deuterojesaja juurde kuuluvaks, mõne meelest on autorina tegu Deuterojesaja õpilasega, kolmandate meelest pole üldse tegu ühtse teksti ja autoriga, vaid tekstikogumiga erinevatest aegadest ja eri autoritelt.
Kuigi Tritojesaja teke paigutatakse 5. sajandi keskpaika või 6. sajandi viimasesse veerandisse, tõdetakse, et rahvaitku puhul on ilmselt tegu eksiiliaja esikümnenditega. Otto Eissfeldti sõnadega: „Rahvakaebelaul võib olla aastakümneid vanem ja luuletatud varsti pärast a. 587.“ Tegu oli ajaga, mil riigi langemisest ja rahva pagendamisest traumeeritud ja selle käigus peale kasvanud põlvkonnad olid unustamas Jumala kunagisi imetegusid oma rahva heaks. Perikoop tõstatab küsimuse mälu olulisusest nii rahva eneseteadvuse kui jumalatunnetuse seisukohalt.
Itku hermeneutiline ja teoloogiline ampluaa ulatub aga palju kaugemale võimalikust sidumisest ajalise ja ruumilise situatsiooniga. Tegu on prohvetliku kõnega, mis kätkeb endas ka evangeeliumit Vanas Testamendis, nagu seda kinnitab kirikulooline interpretatsioon.
On nähtud ka stilistilist sidet varasemate prohvetitega (nagu Jr 14:7-9; 19-22; Hs 6:1-3; 14:3-4), samuti on sellist eestpalve ja anumise vormi kasutanud kultuslikes raamides üles astunud prohvetid (näiteks Ha 1:2-4; 12-17). Samuti on kogu itkul psalmistlik karakter. Lõik algab ajaloolise vaatlusega, meenutades Jumala häid tegusid nagu paljudes psalmides (näiteks Ps 50:23: „Kes toob tänu ohvriks, see annab mulle au ja kes paneb tähele teed, sellele ma annan näha Jumala päästet!“, samuti Ps 78,105, 106, 135, 136 või ka prohvetisõnades – Am 4:6jj.)
Seoses Jumala kiidetavuse ja austamisega võib ju mõni küsida, kas Jumal on otsekui nelja aastane laps, kes ootab lõputut tähelepanu, tunnustust ja kiitust? Kas ta oma tegude läbi imetleb iseennast? On see Jumala vajadus? Või on Jumala austamine meie vajadus, et oleksime orienteeritud kõige olulisemale, kogu elu keskmele?
Kõneledes perikoobi esimesest salmist, võibki öelda, et see juhib meid otsemaid jumalasuhte vundamendi juurde: Jumala kiiduväärsuse ehk autegude (saksa Ruhmestaten, soome ylistettäviä tekoja) ) ja tema helduse meenutamisele. On ju Jumala teod eelduseks meie päästele. Perikoobile järgnevates salmides (11–14) tõstetakse esmajoones esile Iisraeli rahva päästmist Egiptuse orjusest. Veel enam, perikoop rõhutab Jumala jätkuvat, püsivat osadust Iisraeliga, mis annab alust oodata ka tema edasisi heategusid.
Glaus Westermanni meelset apelleeritakse sellega õieti Jumala armutahtele, tema olemusele, mis pole muutunud. Westermann juhib tähelepanu, et mõlemad mõisted, nii kiitus kui arm, mis meie keeltes esinevad ainsuses, on heebreakeelses tekstis mitmuses. Seal võivad need sõnad tähendada üheaegselt nii kiitust kui kiidetavaid tegusid, nii armu kui armu osutamist. Ta leiab, et see kokkulangevus on otsekui ühe medali kaks poolt. Selles mõttes viitavad ajaloos kogetavad Jumala head teod tema olemusele, tema hämmastavale teisitiolemisele. Just Jumala armastuses kätkev teistsugusus on inimliku lootuse allikas.
Eesti tõlge kõneleb headusest „Iisraeli soo vastu“. Soome tõlge kasutab üksnes sõna Iisrael (Iisraelia kohtan), saksa tõlkes on aga väljend „Haus Israel“ – Iisraeli maja või kodu. Etteruttavalt võib lisada, et järgmises salmis kinnitatakse: „Nad on tõesti minu rahvas.“ Nii või teisiti seob see armulikkuse rahva mõistega ja võimaldab tõstatada rea aktuaalseid teemasid. Miks selline eristumine ja vastandumine? Mis piiritleb ja defineerib rahva? Kuidas on Iisrael kui omandrahvast mõistetud Vanas Testamendis ja kuidas Uues? Mis tähendus on rahva ja rahvuse ilmalikul käsitlusel usule.
Eissfeldt meenutab, et heebrea mõtteilmas põlvneb Iisraeli rahvas, nagu iga teinegi rahvas, ühestainsast esiisast. Seetõttu on alati oluline sugulus Jakobi, Iisaki või Aabrahamiga. Seetõttu leiame Vanast Testamendist ka palju genealoogiaid ning bioloogilise hõimluse - Iisraeli soo tähtsustamist. Samas teame, et omandrahva tunnusteks said ka kindlad, Jumala poolt seatud nõuded – olgu selleks ümberlõikamine või käsuseaduse pidamine. Ka proselüütidel oli oma koht.
Kuidas on aga lugu ristirahva kui uue Iisraeliga? Ka see on sündinud ühest mehest, Kristusest, ka seda piiritleb Kristuse ihu ja vere osadus. Ka see on jumalasuhte ja õndsuse aluseks, vastandudes usu individualistlikule tõlgendusele ning tähendades, et väljaspool kirikut ei ole õndsust (extra ecclesiam nulla salus). Kuidas on nüüd selliselt defineeritud sootsiumi suhe rahvasse ilmalikus mõttes? Väike entsüklopeedia defineerib rahvust kui teatud maa-ala, piirkonda või riiki asustavat, enese ühtekuuluvusest ja identiteedist teadlike inimeste ühendust, millel on tavaliselt sama etniline päritolu, keel, religioon või kultuur. Millist vastutust me ühe või teise sootsiumi suhtes omame ja kuivõrd loob nende erisus konflikte või aitab neid ületada.
Issanda armulikkus või soosing, mida kutsutakse meenutama, on aga suures vastuolus parajasti aktuaalse õnnetusolukorraga. See paneb kahtlema, kas Jumal üldse Iisraelist hoolib? Kas leping temaga on lõplikult katkenud? Georg Fohrer leiab, et salm 8 on Iisraeli äravalitusse selgesõnaline kinnitus, otsene ilmutusteade. See teeb Iisraeli Jumala rahvaks ja lasteks ning on muutumatuks aluseks nende suhetele, millele prohvet ka mujal viitab: „Emaüsast alates… teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid, mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan.“ (46:5.4)
Eesti- ja soomekeelne tõlge kasutavad mõistet „lapsed“, saksakeelne „pojad“. Poegade puhul näevad saksa kommentaatorid kaugeleulatuvaid seoseid. Burchard Zapff’i meelest toetub see Egiptuse perekondlikule kuningaideoloogiale, kus maise võimupüramiidi tipp – kuningas – on taevase võimu pikendus ning vaaraol seega Jumala poja positsioon. Psalmis 2 kinnitab Jumal Iisraeli võitud mehele: „Sina oled mu poeg, täna ma sünnitasin sinu… Andke suud Pojale, et ta ei vihastuks… Õndsad on kõik, kes tema juures pelgupaika otsivad.“
Küsimusele, kes on prohveti jaoks tema tekstides leiduv ebed Jahve – kannatav Jumala sulane, kellesse ta on kiindunud, tema valitu, kellest ta hingel on hea meel (42:1) – vastavad mõned, et kogu Iisraeli rahvas, teised, et rahva esindaja või ka kõnelev prohvet ise. Tsiteerides Eissfeldti: „Ebed on niisiis Iisraeliga identne ja ühtlasi mitteidentne. Ta jagab empiirilise Iisraeli saatust ning süüd ja on samas teatavat laadi ideaalse Iisraelina ühtlasi eeskujuks ja Lunastajaks teistele rahvastele.“
Muidugi võib siinkohal küsida, kuidas on siis ometi tegu rahvaga, kes väidetavalt „ei tee pettust“ (soomlastel küll, „kes minust ei loobu“ (jotka eivät minusta luovu), mõnes saksa tõlkes „kes ei valmista pettumust“ (nicht enttäuschen). Aga viimases ju asi ongi. Prohveti kaebelaul lähtub nimelt Iisraeli truudusetusest, pettumuse valmistamisest Jumalale. Meenutagem vaid 59. peatüki algust: „Teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest.“ (2).
Siiski tuli ta „neile päästjaks“, kinnitab seesama salm. Iisraeli ehtsus või tõevõimekus baseerub tema lapseseisusel, tema messialikul ülesandel ja eesmärgil ning tema lepitatusel või lunastatusel.
See, kuidas 9. salm lunastust käsitleb, jõuab väga lähedale uustestamentlikule mõttele: Jumal on kaaskannataja – „kõigis nende ahistustes tundis ta ahistust“. Kui vahel on Vana Testamendi Jumalale heidetud ette antropomorfsust, siis just selle kaudu ilmneb ka tema lunastajavõime. Muuseas, sellest aspektist on Eduard Tennmanile vastuvõtmatu ka Karl Barthi „täiesti teistsugune“ Jumal. Kuidas saab „täiesti teistsugust“ seostada „ühendamatu ja lahutamatuga“, küsib ta, pidades silmas Chalkedoni dogmat. Kuidas saab meeleheide olla religiooni põhielemendiks, kui oleme lapseseisuses.“ (Vt tema artiklit ajakirjas Protestantiline Ilm, Tallinn, 1929, ja tema Teichmüllers Philosophic, lk 186, 193.)
Kaasaelamine kätkeb ka suhtumist ja hinnangut. Jesaja meelest on Jumal oma armastuses ja tunnetes sügavalt puudutatav. Ta tunneb nii valu kui kurvastust. Sellega on seletatav ka viha, millest kõneldakse kohe järgmises, 10.salmis „Aga nad tõstsid mässu ja kurvastasid tema Püha Vaimu; seepärast ta muutus nende vaenlaseks, võitles ise nende vastu.“ Või 57:16: „Sest mina ei riidle mitte igavesti ega ole jäädavalt vihane, muidu nõrkeksid mu palge ees nende vaim ja hinged, keda ma ise olen teinud.“ On see vihakõne? Mida tähendab Jumala viha? Vahel öeldakse, et hoolimatus on hullem kui viha. Jumal hoolib, seepärast on ta ka lepitaja ja Päästja.
Sõna päästma ga’al tähendab olulist mõistet – vabastamist ja lunastamist vangist või kohtu alt. Kommentaatorid on viidanud 2. Moosese 25:47-57, kus on juttu orjusest vabaks ostmisest. Ka õiglase karistuse alt on armastav Jumal valmis meid lunastama. 43. peatüki 1.salmis „ütleb Issand, kes sind, Jakob, on loonud, ja kes sind, Iisrael on lunastanud: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt““
Teatav segadus on tõlgenduses, kuidas Jumal seda teinud on. Meie tõlge ütleb, et „tema palge ingel päästis nad“. Sarnaselt tõlgib ka Delitzsch: „der Engel seines Angesichts schaffte ihnen Heil.“ Soome tõlge on aga teist meelt: „Ei sanansaattaja, ei enkeli, vaan hänen kasvojensa kirkkaus pelasti heidät.“ Ka mitmed saksa tõlked sekundeerivad sellele: „Kain Bote oder Engel – er selbst half ihnen.“
Burkhard Zapff peab teksti erinevat tõlgendusvõimalust pigem topelttähendust kandvaks. Heebrea sõna sir tähendab nii inimlikku käskjalga kui üleloomulikku vahendusolendit. 2. Moosese 33:14 kõneleb Jumala palgest kui tema abirikka ligiolu tunnusest, peatükk 14:19 lisab sellele traditsioonile Issanda ingli kui Jumala esindusisiku. Selge on, et Jumal isiklikult ja igal viisil oma rahvast kannab ja ülendab. Seda enam on Kristus „tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju“ (Hb 1:3).
Kõneldes teksti üle eeloleval pühapäeval, mil teemaks „Taevariigi kodanikuna maailmas“, väärib esiletõstmist periskoobi keskne mõte: „Üheski hädas ei ole sa hädas“ – isegi patuhädas ja Jumala viha all. Meenutades Issanda heldust, kuuludes tema rahva hulka, saame osa ka tema armastusest ja päästest. Teises kirjas korintlastele võtab apostel Paulus selle kokku sõnades: „Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus.“ (4:8-10)