Armsad vennad ja õed! Alustades täna, kirikuaasta viimasel nädalal ja kadripäeval, kirikukogu istungjärku, mis peab valima meie kirikule uue peapiiskopi ja seega silmas pidama kiriku eesmärki ja tulevikusuunda, on kirikukalender andnud meile päeva juhtmõtteks prohvet Malakija sõnad: „Vaata, päev tuleb nagu põletav ahi, ja kõik ülbed ja kõik, kes pattu teevad, on nagu kõrred.” (3:9)
See on karm, aga asjakohane kõne. Näeme, kuidas kaasajal püütakse pattu neutraliseerida või lausa heaks kiita - ja mitte ainult Jumalast taganenud maailmas, vaid ka kirikus - ning kuidas võetaks endale ülbus rääkida tuleviku nimel nagu Jumal, tehes tühjaks sajandeid kirikut kandnud Jumala sõna.
Prohvet tuletab meelde, et Jumala kohtu ees seisavad kõik sugupõlved, nii mineviku kui tuleviku omad. Teisisõnu - kirik peab alati meeles pidama seda, et ta ei tohi saada selle maailma sarnaseks, et ta ei muganduks praeguse ajaga, et ta on alternatiivühiskond - seda enam, kui ta liikmeskond on ühiskonnas selges vähemuses. Vastasel juhul pole ta enam maa soolaks ega maailma valguseks. Ta on läinud magedaks ja läilaks.
Soovitan kõigil lugeda Uku Masingu esseed kompromissidest, mis mulle nooruspõlves suureks toeks oli. Seal ta ütleb: „ Õnnetu on see, kes kuradiga püüab jagada ja teha temaga lepingut... Kulutad terve elu, et pääseda inimeste juurde, aga ei pääse enne, kui oled nemad. Ja seda maailma ei võida sina iialgi, mu poeg, kui saad kuidagi üheks tema lapseks. Kui sa moondad end ja veiderdad selle maailma võitmiseks, siis nemad ei tule... Pea meeles, inimene ei võitle Jumala eest. Inimene ei kaitse Jumalat kurjade koerte ja pahade poiste eest... Jumalat pureda ei saa keegi...”.
Kes seda on püüdnud, on murdnud oma hambad. Üheks agaramaks, kes nõudsid ristiusu vastavusse viimist kaasajaga, olid teatavasti natsid ja hiljem kommunistid Saksamaal. Esimesed aretasid saksa kristlust, teised sotsialistlikku kristlust. Et olla tunnustatud ja lugupeetud, tuli kirikul vaid omaks võtta arenenud ühiskonna uued ja kaasaegsed arusaamad. Taoline pehme hõlmamine on alati ohtlikum kui otsene tagakius, sest varem või hiljem paneb see häbenema ja sunnib iseennast põlgama. Pole ju usk, vaid poliitika kompromisside kunst.
Heaks eeskujuks, kuidas sellises olukorras toime tulla, on püha Katariina Aleksandriast. Tal jätkus noore neiuna julgust mõista avalikult hukka kristlasi sildistav ja tagakiusav riigipea keiser Maxentius. Lootuses neiut vaigistada surus keiser talle peale n.ö. avatud dialoogi ühiskonnaga 50 paganliku filosoofi näol, kes talle ometi alla jäid ja mõnede teatel ka kristlaseks said. Seejärel püüdis võim Katariinat ära osta, pakkudes diili isegi kuningliku abielu näol. Mis võimalused küll ühiskonnale kasulik olla! Ometi lõpetas Katariina - kelle nimi tähendab puhast ja plekitut - märtrina. Märtrina, kel oli võitmatu sõnum.
Ehk tuleb meilgi kiriku tugevusele ja tulevikule mõeldes esmajoones mõelda märtritele ja küsida, milleks oleme valmis meie? Või millega äraostetavad? Vaatasin eile Pimedate Ööde Filmifestivalil filmi Põhja-Korea kristlastest pealkirjaga „Apostel”.
Valik selles ühiskonnas on väga lihtne. Võttes pihku Piibli ja südamesse ristiusu, tuleb valmis olla ka metsikuteks piinamisteks ja surmaks. Aga kõik selle kaalub üles Jumala armastus Jeesuses Kristuses. „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust” kõlasid piinatute ja surijate palvesõnad. Ülbe ja patune võim, mis nõnda talitab, näis nende usu kõrval vaid kõrreke, mis ootab oma põlemise päeva.
Mis on selle kõrval meie probleemid? Mis on meie sõnade kaal? Kui veenev on meie tunnistus Kristusest? Mida saavad lubada või korda saata piiskopid?
Kirik pole planeeritav ega konstrueeritav masinavärk. Jaakobuse kiri korrigeerib meie eneseusaldust meenutades, et me ei tea isegi seda, milline on homme meie elu. „Te olete ju aur, mida on hetke näha ja siis see haihtub.“ Selle asemel et öelda: „Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist”.
Kui Issand tahab? Jah, me teeme plaane, teades juba ette, et meie arengukavad on vaid unistuste disain. Sellest hoolimata ei ole nad kasutud. Kui nende teostamiseks ei jätku ka raha, siis ehk jätkub aega, palveid ja armastust. Või näitab ja tahab Issand hoopis midagi uut?
Kirik on Jumala Vaimu elav looming ja me võime olla üliõnnelikud, kui laseme end elusate kividena ehitada üles vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid - uuenenud, puhast ja püha elu.
Aga üks on kindel. Teist nurgakivi ja teist alust ei saa keegi panna, kui on juba pandud - see on Jeesus Kristus. Kogu ajalooline kirik rajaneb temale. Ja mida enam kuulume kokku selle ehitusega, mida enam arvestame vanade kirikutega olgu Idas või Läänes, seda kindlam on meie tulevik. Just nii, nagu ütleb Jeesus: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“
Head sõbrad! Kirikul pole suuremat ülesannet kui aidata meid igal päeval valmistuda viimse kohtupäeva jaoks, et me selles püsima jääksime. Ilma patutundmise ja Kristuse lunastustööta on see võimatu. Õnnistagu Jumal meie kirikut, kirikukogu ja tema valikuid, et me oleksime mitte ainult võitlev, vaid ka võidutsev kirik - tuleviku kirik. Aamen.