Eesti Kirikute Nõukogu on nimetanud käesoleva aasta eluväärtuste aastaks, korraldades aasta jooksul neli teemanädalat, mis on pühendatud tervele inimesele, tervele perekonnale, tervele ühiskonnale ning tervele loodusele, meie elukeskkonnale - kuidas seda hoida, milline on siin meie vastutus ning milliseid tundeid see meis tekitab? Lõppev nädal ongi olnud pühendatud just viimati nimetud teemale ning selle kulminatsiooniks on tänane päev - lõikustänupüha.
On tähelepanuvääriv, et kirik ei kasuta sõna „lõikuspüha“ vaid nimelt „lõikus-tänupüha“. Toit ja tänu on ühed kõige ürgsemad usundi elemendid, teeviidad spirituaalsuse juurde. Koopamaalinguid uurinud antropoloogid on tuvastanud selge seose eluks vajaliku saagi ja religioosse käitumise vahel, kusjuures reeglina kuulub sellesse ka tänurituaal.
Psühholoogiliselt on tänulikkus osa meile sünnis kaasa saadud alususaldusest, mis annab elule mõttekuse, turvalisuse ja lootuse selles nii määramatus maailmas. Peaaegu kõik usundid tähtsustavad tänutunnet ja püüavad seda inimestes äratada ja arendada.
Juutluses tuntakse uudseviljapüha, mida toimetati hapnemata leibade püha viimasel päeval. Esimene vihk odralõikusest toodi Jumalale. Peamiseks lõikuspühaks oli aga nädalatepüha, mida peeti viljalõikuse lõpus, kus preester lisaks loomohvrile ohverdas kaks pätsi uudsest nisujahust valmistatud leiba. See oli suur rõõmustamise ja tänutoomise aeg Jumalale tema andide eest.
Martin Luther pidas tänulikkust lausa põhiliseks kristlikuks hoiakuks. Oma Väikeses Katekismuses õpetab ta igapäevast hommiku- ja õhtupalvet alustama sõnadega: „Ma tänan sind, armas taevane Isa.“ Suhe Jumala ja inimese vahel on tänuliku lapse suhe oma vanemaga. See peaks olema kõige loomulikum asi, kasvama välja otse südamest. „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Issandat!“ lõpetab laulik Taavet oma laulude kogu.
Tänulikkuse loomulikkusest kõneleb ka jutluse aluseks olnud tekst. Ja tõepoolest! Kas ei sünnita meis rõõmsat elevust ja rahulolutunnet küpsed odra- ja nisupõllud, mahlakad viinamarjakobarad, vilju täis viigi-, õli- või granaatõunapuud, millest seal räägitakse. Võime lisada siia ka meie omad armsad õunapuuaiad, punetavad sõstrapõõsad, kartuli-, kurgi-, porgandi- ja peedipõllud, rikkalikud seene-ja marjametsad, samuti kariloomad ja maavarad. Jah, hõbedat-kulda ei leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool.
Meile on kingitud otsekui Eedeni rohtaed, mida tohime harida ja hoida, milles rikkad ja õnnelikud olla. Kuid vahest unustame selle keskel ära iseenda, Jumala kõige imelisema anni ja loomingu, mõõtes end vaid sotsiaalse edukuse mõõdupuuga.
Lev Tolstoi lühilugu «Rikkus Jumalalt» räägib mehest, kes oma saatusega rahul ei olnud ja nurises Jumala peale: «See hea Jumal annab teistele rikkusi, aga mulle, vaesele, pole ta midagi andnud.“ Keegi tark kuulis seda, võttis mehe parema käe ja küsis: «Kas laseksid selle miljoni eest maha raiuda?» «Ei ilmaski!» – «Aga vasema?» – «Mine nüüd jutuga!» – «Kas sa oleksid ehk nõus loobuma silmadest, kui saaksid miljoni?» – «Jumal hoidku! Neid ei annaks ma ka kogu maailma rikkuse eest!» – «Näed nüüd, mis varanduse Jumal sulle on kinkinud ja ikka sa veel nurised,» ütles tark.
Rikas Jumalas! See on esimene tõdemus, mille tänane kirjakoht silme ette toob - kõik, mis meil on, tuleb temalt. Tema peab hoolt meie eest! „Issand, su Jumal, viib sind heale maale, veeojade, allikate ja sügavate vete maale,“ ja laulik Taaveti sõnadega jätkates: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge… mu karikas on pilgeni täis, Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.“
Teine teema, millele jutluse tekst tähelepanu juhib, on lausa vastandmärgiline - tänamatus, ülbus ja Jumala hülgamine - midagi, mis nagu ei peaks kuuluma inimloomusesse ja mis iseloomustab inimese patusust. „Kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, siis hoia, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat.“ „Ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse.“
Tänulikkus on suhteliselt haruldane kultuurtaim inimsüdame põllumaal, kus nurina nõgesed ja kirumise kibuvitsad, oigamise ohakad ja materdamise maltsad kipuvad võimust võtma. Vana legend jutustab mehest, kes leidis aida, kus vanakuri hoidis seemneid, mida külvata inimeste südameisse. Ta nägi, et rahulolematuse ja pahameele seemet oli kõige rohkem, ja sai teada, et need suudavad kasvada peaaegu kõikjal. Ent kui saatanalt lähemalt uuriti, möönis ta vastumeelselt, et on siiski üks paik, kus need kunagi kasvama ei lähe - tänuliku inimese südames.
Uuringud on näidanud, et tänulikud inimesed suudavad elus kogetavate raskustega paremini toime tulla. Nad otsivad suurema tõenäosusega teiste inimeste toetust, tõlgendavad olukorra positiivselt ümber, kasutavad kogemust uuenemisplatvormina ja kulutavad rohkem aega probleemile lahenduste otsimisele. Tänulikel inimestel on vähem negatiivseid toimetulekustrateegiaid.
Oma südamekultuuri, sisemise kvaliteedi ja tänumeele nimel peame kõik vaeva nägema, et mitte muutuda kurja tööriistaks. Seda pidas silmas ka William Shakespeare, kui ta oma „Kuningas Learis“ võrdles tänamatut last mao mürgihambaga. Kui asi on nii kole, siis millega peaks võrdlema veel tänamatut täiskasvanut?
Seitsme surmapatu hulgas on ülbus ehk alpus – superbia – esimesel kohal, sest ta hävitab loodu sideme Loojaga, külvates nõnda kaost ja hävitades elu. Just selliselt pinnalt ei tarvitse ükski heategu jääda kurjaga tasumata. Just sellise hoiaku tõttu kaotame silmist vaimse horisondi - Jumala tahtes ja armastuses peituva taevaliku eluruumi.
Eelöeldust tuleneb ka kolmas, vahest kõige tähtsam mõte, mida tänane kirjakoht esile toob - Jumala kiitmist ja tänamist vajame eelkõige me ise, et mitte unustada tema käske, seaduseid ja määruseid, mida ta annab. Tänulikkus Jumala ajalike andide eest ehitab usalduse silda tema Sõna ja sakramendi juurde, tema otsatu armu ja halastuse juurde, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Asjata ei võrdle Jeesus end eluleivaga ega räägi evangeeliumist kui seemnest, mis meie südametes kannab head ja igavest vilja. Asjata ei kanna armulaud nimetust – euharistia – rõõmus tänu!
Osadus Jumalaga, lapsevahekord oma taevase Isaga, on suurim saak, mille siit maailmast võime kaasa võtta. Ja seegi on Jumala kingitus, mille juurde juhatab meid lapsemeelne tänumäng: külm, soe või tuline! Kas üldse öelda tänusõnu, kas ütlen neid vaid mokaotsast või kiidan ja ülistan?
Üks koolitüdruk hakkas oma kaustikusse järjekindlalt kirjutama asju, mille eest ta peaks olema tänulik. Kahekümne aasta pärast andis ta välja raamatu pealkirjaga "14 000 asja, mille üle võib olla õnnelik.“ Kui vaatame oma ellu ja ajalukku, on neid asju veel lõputult rohkem. Ükski päev, mil oleme olnud tänulikud kaasinimeste vastu ning kiitnud ja tänanud Jumalat, pole elatud asjatult, sest üks päev Issanda õuedes on parem kui muid tuhat. Tänu pole aga midagi muud kui Issanda õu. Õnnistatud lõikuspüha kõigile!