Kuuldud veidi ootamatu ja õudne lugu Iisaki ohverdamisest juhatab meid tänasel kannatuste pühapäeval kolme olulise teema juurde. Kõigepealt proovilepanek, siis ohvri tähendus ja sisu ning viimaks Jumala arm Kristuses.
Juba Sokrates sõnastas üldinimliku kutsumuse: „Tunne iseennast! Seepärast, et end läbi katsuda, selgeks teha oma võimed, avastada oma anded ja püstitada ülesanded, ei väsi võistlemast ei lapsed, sportlased ega poliitikud, ei mehed ega naised. Seetõttu ei lõpe ka konkursid ja katsed, eksamid ja ettevalmistused - proovilepanekud selleks, et tuua meist välja parim, mis meis on.“
Proovilepanek pole kiusatus, millest peaksime hoiduma, vaid pühendumine, millele peaksime maksimaalselt panustama. Aabrahami näol vajas Jumal meest, kes pidi korda saatma midagi suurt, kellest pidi saama kõigi rahvaste usuisa. Kas tal oli selleks eeldusi, kas tal oli usku, kas ta usaldas Jumalat? Ja mida ta usk väärt oli? Millega seda küll mõõta?
Siin jõuamegi ohvri juurde, mis tähendab hinda, mida tuleb maksta millegi olulise eest. Mingil moel võib ju kogu inimlikku suhtlemist kirjeldada hindamise ja hinna seisukohalt. „Mis see sulle maksab, kui minuga nõus oleksid? Seda filmi maksab vaadata. Seadus hakkab maksma,“ toob sõnaraamat näiteid. Ka aated, ideaalid ja voorused on tänapäeval asendunud mõistega, mis on tihedas seoses finantsmaailma ja turumajandusega.
Sõna vääring tähendab käibevahendit ehk raha, millel on kindel ekvivalent ehk väärtus. Nüüd ei kuulegi me aga räägitavat muust kui väärtustest, mille all mõeldakse nii kaupa kui tervist, head väljanägemist ja vaba aega. Samuti ideaale ja ideid nagu õiglust, võrdsust ja vabadust. Mida oleme nende nimel valmis ohverdama? Mis on elu ja inimsaatuse ekvivalent ehk hind?
Elu hind on elu. Ei midagi vähemat. Tõsi, vanaaja rahvad püüdsid oma jumalusi mõjutada ja ära osta ka väiksemate ohvriandidega, vilja või hõberahaga, kuid tundmatud polnud ka inimohvrid. Meil Eestiski on Tõugu tarandkalmest leitud pooleteise aastatuhande taguseid inimohvreid ja 11. sajandil kirjutas Bremeni Aadam, et siinsed elanikud ei usu kristlaste Jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi.
Massiliste inimohvritega on aga eriti kuulsaks saanud inkad ja maiad. Samas tuleb tunnistada, et oma ideaalide nimel ei hoolita inimohvritest ka tänapäeval - olgu Afganistanis, Iraagis või Süürias.
Piibli Jumal on eriline. Välja arvatud kuuldud lugu, ei nõua Piibel kusagil inimohvrit - ning siingi leiab see vastupidise, lausa välistava puändi, saab Jumala ennastohverdava päästeteo ettekuulutuseks.
Miks oli Aabraham siiski valmis ohverdama kõige väärtuslikumat, kallimat kui omaenda elu - oma ainsat poega? Püüdes panna ennast tolle muistse mehe nahka, kes alles õppis tundma oma Jumalat, võime kujutleda tollase maailma tavasid, kus taoline ohver võis tunduda päris loomulik. Loeme ju tänaseni muinaslugusid, kus isegi kuningas peab vahel oma kauni ja kalli tütrega näljase draakoni viha vaigistama.
Hoopis tõenäolisem on siiski Aabrahami arusaam, et Jumal ise on elu ja usaldus tema vastu elu hind. Apostel Pauluse sõnadega Tiitusele: „aga jumalakartus on kasuks kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus.“ (4:8) Jeesus aga võtab selle kokku sõnades: „Kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.“
Miks Jumal Aabrahamilt siiski sellist äärmuslikku maksimalismi ootas? Eriti teades, et ta sellist ohvrit ei vaja? Aga selleks, et Aabraham, kellest pidi saama päästva usu eeskuju, oleks läbiproovituna ka ise tunnistus sellisest maksimaalsest usust ja usaldusest - äratundmisest, et tema on Jumal. Kas saab sellega tingida? Kaubelda Jumalaga nagu beduiiniga araabia turul: „Ei, nii palju ma sulle ei anna, lase pool alla!“ Mida vähem oleme valmis ohverdama, usaldama tema hoolde, seda tühisemaks muutub meie jaoks ka Jumal ja see, mis tal meile anda on. Siis sõltub meie eksistents tõesti vaid meist endast, mille kohta tark Koguja ütleb: „Tühisuste tühisus!“ Sellise eksistentsiaalse valiku ette seadis Jumal Aabrahami.
Aga ta ilmutas ka iseennast! Jumalana, kes on armuline ja kelle käes on pääste. Korraga on seal ootamas jäär - ohvrilammas, kes Iisraeli traditsioonis võis asendada inimest, kandes ära tema patu. Selles sündmuses on nähtud selget viidet Jeesusele Kristusele kui ainukordsele ohvrile iga inimese eest. Nähes Jeesust tulemas, tunnistab Ristja Johannes: „Vaata, see on Jumala tall, kes kannab ära maailma patud!“ See sõnum kõlab ka igal meie jumalateenistusel.
Dramaatiline lugu Iisaki ohverdamisest toob reljeefselt esile tõsiasja, et meil endal pole midagi, ka meile kõige kallima näol, mida Jumal vajaks, mis kataks kinni meie üleastumised ja süü. Ükski inimene ei saa teist lunastada. Üksnes Jumala arm saab seda teha. Jumal ise toob selle ohvri, annab oma ainsa Poja, teisisõnu iseend , kannatades meie mõistmatuse, ebaõigluse, ülekohtu ja uskmatuse pärast. See on armastava isa kannatus. Ainus ohver, mida ta meilt ootab, on meie usk – kasvõi nõrguke nagu sinepiiva, kuid kasvav, kogu meie elu täitev ja siis maailma võitev.
Nii teatab Jumal ka Abrahamile: „Ma olen näinud, et sa kardad Jumalat“. Sellest piisab! Sellest piisab, et kanda vilja, et teoks teha Jumala plaan ka Aabrahami puhul.
Kirjas heebrealastele öeldakse: „Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki. Tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu. Tema, kellele oli öeldud: „Sinu sugu loetakse Iisakist.“ Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles ärgata. Seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks. Vaid see, mille Jumalale üle anname, on meie päralt.
Apostel Paulus, tahtes rõhutada selles Vana Testamendi loos peituvat evangeeliumit, eelsõnumit päästmisest usu läbi, meenutab pühakirja sõnu: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks“ ning teeb sellest kokkuvõtte, mida tänasel kannatuste pühapäeval ka meil maksab meenutada:
„Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“
Vaim ei ole aga konverteeritav vääring, nagu on öelnud Tõnu Õnnepalu. See on elu ise. Hoidkem sellest kinni nagu Aabraham.