Jumal kutsub inimesi enda teenistusse! See paneb meid küsima, kuidas ta seda teeb ja millised on omadused, mida tuleb tema teenistuses silmas pidada? Et seda selgitada, toob pühakiri terve rea konkreetseid näiteid.
Meenutagem kasvõi Moosese kutsumist Hoorebi mäel, kus Jumal kõnetas teda põlevast põõsast, öeldes: „Tule nüüd, ma läkitan su vaarao juurde ja vii mu rahvas, Iisraeli lapsed, Egiptusest välja!” Kuid Mooses ütles Jumalale: „Kes olen mina, et võiksin minna vaarao juurde ja viia Iisraeli lapsed Egiptusest välja?” Aga tema kostis: „Mina olen sinuga.”
Prohvet Jeremija meenutab oma läkitamist järgmiselt: „Mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: „Enne kui ma sind emaihus valmistasin, tundsin ma sind, ja enne kui sa emaüsast välja tulid, pühitsesin ma sinu: ma panin su rahvastele prohvetiks.” Aga mina ütlesin: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor.” Kuid Issand ütles mulle: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga, ja päästan sinu, ütleb Issand.”
Esimeste jüngrite kohta kirjutab Markuse evangeelium: „Ja Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus Siimonat ja tema venda Andreast noota järve heitvat, nad olid ju kalurid. Ja Jeesus ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.“
Apostel Paulus pöördumisest Damaskuse teel öeldakse: „Kui ta oli sinna minemas ja lähenes Damaskusele, välgatas äkitselt taevast tema ümber valgus ja ta kukkus maa peale maha ja kuulis üht häält, mis talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” Aga tema ütles: „Isand, kes sa oled?” Ja hääl vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. Kuid tõuse püsti ja mine linna, seal öeldakse sulle, mida sa pead tegema.”
Piiblist erinevatest sündmustest näeme, et Jumala kutse võib tabada inimesi väga erineval viisil, olgu imena, inglite või inimeste kuulutusena, inspiratsiooni, sisehääle või mingi muu ilmutusena – tähtis on, et see puudutab inimese südant, paneb tegutsema, hoolimata senistest eeldustest või ootustest. Ning tunnuslik on ka, et kes Jumala teenistusse astub, sellega on Jumal.
Täna on meie silme ette tõstetud Aabraham – esimene Piibli patriarh, kes pärines Kaldeast, Uuri linnast Eufrati jõe ääres ja elas ligi paar aastatuhandet enne Kristust. Mõne aja eest, reisil Türgimaale, külastasime Aabrahami väidetavat sünnikodu Uuri (praeguses Sanli-Urfa) linnas. Seal näidati muistseks eluasemeks olnud koobast, kus Aabraham olevat ilmale tulnud. Sellises paigas viibimine tekitab erilise tunde, otsekui seismine suure ja võimsa jõe lätetel, otsekui inimkonna lapsepõlvekodu külastus.
Nimi "Aab-ram" on heebreakeelne sõnamäng sõnast Ibrim -heebrealased - ning kõlab nagu "Ülistatud Isa". Hiljem anti Aab-ramile nimeks mitmuslik "Aabraham" (araabia keeles Ibrahim). Sellest kõneleb 1 Mo raamatu 17 peatükk: „Kui Aab-ram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen Kõigeväeline Jumal, käi minu palge ees ja ole vaga! Ma teen lepingu enese ja sinu vahel ja teen sind väga paljuks.” Siis Aab-ram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes: „See olen mina! Vaata, mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks. Sinu nime ei hüüta siis enam Aab-ramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest ma teen sind paljude rahvaste isaks!” Ja tõesti kolm suurt usundit – judaism , kristlus ja islam – austavad teda kui patriarhi!
Nii või teisiti – Issanda teenistuses olla tähendab alati olla viljakas! Tähendab olla õnnistuseks nii kaasinimestele kui kogu rahvale!
Kuidas see kõik algas: Aab-rami isa Terah võttis oma pere ja lahkus Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale – maale, mis ligilähedaselt kattus hilisema Iisraeliga. Miks küll jätta maha uhke, jõukas ja mugavusi pakkuv linn? Muidugi – linn ka kõigi oma pahedega ja jumalatusega. Siingi võib näha Jumala juhtivat kätt. Kuid siiski ei jõuta alati sihile. Terah ei jõudnud kuigi kaugele, isegi poolele teele mitte, vaid jäi elama Haaranisse.
Kui Terah suri, andis Jumal selle ülesande Aabrahamile, kes kuulas oma Jumala häält, hülgas kodumaa ja hõimlased ning alustas nomaadielu, rännates koos naise, teenijate ja vennapoeg Lotiga paigast paika, vastavalt perekonna ja kaasavõetud loomakarjade veevajadusele. Tema sihiks ei olnud isegi konkreetselt ja selgelt Kaananimaa, vaid - nagu kuulsime - paik, mille Jumal näitab!
Sakslased nimetavad sihitut matka: „Fahrt ins Blaue” – sõit sinisesse! Kas ei ole ka meie usutee üks sõit sinisesse!? Ühtaegu põnev ja paljutõotav, samas täis riske ja loobumist. Aabraham polnud ei sõja- ega majanduspõgenik ega ka lihtsalt seikleja. Ometi võttis ta selle teekonna ette. Miks oli seda vaja?
Astumine Jumala teenistusse viib alati senisest olukorrast välja, rutiinist, viljatusest välja! Tavaliselt oleme tuhande sidemega oma kodupaiga ja sõprade küljes. Meie meeli valdavad hoopis maised ja inimlikud huvid. Tee Jumala riiki algab tahes-tahtmata teatud sidemete purustamisega!
Samas - uus olukord mobiliseerib, paneb tegutsema, näitab senitundmatuid võimalusi. See on otsekui sisemine sund, reaalsusetaju, mis tagant tõukab. Kirjas heebrealastele öeldakse, et „meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast!“ Sellise protsessi ja proovilepaneku vajadusest kõneleb tänapäeval järjest suurenev palverändude populaarsus.
See pole siiski sihitu matk, vaid matk maale, mille Jumal näitab! Teekond tõotatud maale! Olukorda, mis on täiuslikum igast inimlikust ja kaduvast. Heebrea kirjas öeldakse Aabrahami kohta: “Ta ootas linna, millel on alused ja mille ülesehitajaks ja valmistajaks on Jumal”. Kas ei peitu meiski selline täiuslikkuse, jumalikkuse ja pühaduse ootus?
Aabraham jättis maha kaevatud kaevud ja lopsakad rohumaad ja siirdus Lõunasse. Haaranist Kaananissa oli ca 1000 km. Tuli ületada tänapäeva Türgi, Süüria, Jordaania ja Iisraeli piir. Mõistagi polnud Aabrahamil viisat. Migratsioon oli tollal loomulik inimõigus. Ka meie usurännakut ei saa keegi piirata!
Mis Aabrahami sellel rännakul kõige enam iseloomustab? Piibel ja Koraan rõhutavad ühiselt, et ta USKUS Jumalat. See usk sisaldab esiteks veendumuse Ainujumalas, teiseks kuuletumise talle ja kolmandaks toetumise tema armule – eluhoiak, mis on osutunud alustrajavaks ja ülesehitavaks igal ajastul. Seda usku leida ja teoks teha on aga sageli sama raske kui Aabrahami päevil.
Tollases, valdavalt animistlikus ja polüteistlikus maailmas oli ainsa, isikulise Jumala tundmine üpris haruldane. Aabraham oli ju paganliku või kaudsemalt, ilmaliku ühiskonna laps. Siiski julges ta vastanduda avalikule arvamusele, oma maa ja kogukonna tavadele, heita kõrvale kogu müütilise maailmapildi, inimeste loodud ebajumalateenistuse. Ta mõistis, et Jumal on Jumal ja siin ei saa tingida. Tänapäeval, mil tavamõtlemises vohavad taas esoteerika, maagia ja materialism – iidolikultuse erinevad vormid, seisame sama väljakutse ees.
Usk andis Aabrahamile ka selge väärtusorientatsiooni. Ta mõistis, et Jumala loodud olendina leiab inimene iseenda, oma olemuse ja kodumaa üksnes Jumalat usaldades, talle kuuletudes. Või nagu palvetas Jeesus: «Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!”(Mt 26:39). Individualistlik humanism pöörab inimloomuse pahupidi, sisendades väsimatult soovi: «Minu tahtmine sündigu!». Paraku on see tahtmine enamasti lapsik või lausa hukutav.
Kolmas aspekt, mis seob Aabrahami usu evangeeliumiga, on äratundmine inimlike tegude puudulikkusest. Apostel Paulus kinnitab, et Aabrahamil oli küllalt tegusid, millega kiidelda, kuid mitte Jumala ees. Ta juhib tähelepanu Moosese esimese raamatu sõnadele, et Aabraham «uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks» (15:6). Usk tähendab avatust Jumala armule ja halastusele, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. Tema on loovutatud meie üleastumiste pärast ja üles äratatud meie õigekssaamiseks.
Usk tunnistab imet, teeb imet ja on ise ime! Kuulekana asus Aabraham teele maale, mida Jumal tõotas talle näidata. Tänapäeval on tema teemärke ja jalajälgi täis kogu maailm. Hoolimata lootusetust olukorrast – koos abikaasaga lastetuna raugaeas – usaldas Aabraham Jumala tõotust saada paljude rahvaste isaks. Seegi tõotus täitus – nii ihulikult kui vaimselt. Ustavana oli Aabraham valmis ohverdama isegi oma poega Iisakit – ja ta koges Jumala pääste ja armu eluandvat ülemvõimu.
Seistes vaimus ajaloo lättel, inimkonna iidse lastetoa lävel, millest piidlevad üle paljude palverändurite pilgud, saab paluda vaid üht - Aabrahami usku! Ja näha vaid üht - Jumala juhtimist ja imet! Uskliku inimese jaoks ei ole halbu aegu ega lootusetuid olukordi. Usus asutakse teele ja ehitatakse altareid – nii, nagu seda tegi Aabraham. Usus luuakse pere ja sünnitatakse lapsed, rajatakse kogudused ja püstitatakse pühakojad. Noorus ei loe. Vanus ei loe. Aabraham oli 75. Ka meil on ametis üle 80. aasta vanuseid pastoreid. Aga ka imevate laste suust kõlab sageli tõde ja pühapäevakooli laste säravad silmad kutsuvad vanemaidki Kristust järgima.
Aabrahamiga algab väljakutsutute – ecclesia – ajalugu. Kirik ei ole midagi muud kui rändav jumalarahvas teel taevase Kaananimaa poole. Aga ta pole sellel teel kodutu, sest Jumal on temaga. Laulik Taavet tunnistab: „Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni.” Usus oleme ühtaegu teelised ja pärale jõudnud! Seda Aabrahami usku vajame kõik. Õnnistatud Issanda teenimist!