« tagasi
JÕULUJUTLUS
Lk 2:8-11
Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus."
Hirmud
Kas sa oled lapsena kartnud pimedat? Paljud on. Jõuluevangeelium ei räägi, et karjased oleksid karja juures ööpimedust kartnud. Kuigi seal võis hiilida hunte. Küll kohkusid nad siis, kui nende ümber säras Issanda kirkus ja tema hea ingel nende juurde astus. Miks nii?
Kui seisame õpetaja või õpilasena klassi ees või armastatu ees või sõbra ees, kellest väga hoolime, siis oleme sageli hirmul, kas ikka vastame ootustele. Abiellujate ootused teineteise suhtes. Lootused, mida vanemad panevad lastele ja lapsed vanematele. Kõrgendatud ootused ühiskonnale, arstiabile, koolile, kodule, tööandjatele, töölistele, poliitikutele, isegi sportlastele, rääkimata riigist või kirikust. Mõnikord oleme üksteise ootuste piitsa all nagu äraaetud hobused... Meie hingekeel on nii pingule kruvitud, et kohe-kohe ähvardab katkeda.
Aga millised võivad olla veel Jumala ootused meie suhtes? Kui nõnda küsime, kas siis julgemegi ülespoole vaadata. Kas ei ole meiegi jõuluõhtu säras karjaste sarnased, kes kartsid üliväga? Kas siin ei peitugi meie usu- ja kirikupelgus? Hirm äratab ka agressiivsust.
Olemishirm, olgu selle näiteks stress, sulgumine iseendasse, kartus oma nõrkusi välja näidata, peitumine anonüümsesse internetiportaali - nagu kord Aadam ja Eeva end Jumala eest puu taha peitsid - varitseb meid kõikjal.
Elujulgus
"Julgus olla" - niisuguse pealkirjaga raamatu kirjutas kord nimekas teoloog Paul Tillich. Ta juhib tähelepanu sellele, et elu on alati suur väljakutse. Mida see üldse tähendab? Kas saame sellega hakkama? Küllap mõistame, et mida me iganes ei teeks, meie töö jääb poolikuks ja pooleli. Meie elu mõttekus, väärtus ja õnn ei tulene meist enestest, vaid väljastpoolt, läbi teise, kes meid tunnustab ja omaks võtab. Otsekui elektriposti mõttekus ei tulene temast endast, vaid sellest, et ta on osa elektriliinist, mille algus on jõujaamas. Nõndasamuti ei pääse me vajadusest kuuluda kokku oma Loojaga.
Inimeseksolemise jumalikku koormat pole kerge kanda. Meeleldi paneksime selle maha, asetaksime end mitte ainult bioloogiliselt, vaid ka moraalselt loomariiki, teisisõnu, tunnistaksime end kaotajaks. Ega suhete lõpetamine Jumalaga muud tähendagi. Isaac Asimovi sõnadega: Kas ma püüan leida Jumalat? Jumal on minust targem. Proovigu ise mind leida! On Jumala arm ja ime, et ta seda tõesti teeb. Ta ei jäta meid rahule. Ta kõnetab karjaseid, tollal tihti alaväärtuslikeks ja patusteks peetuid, nende loomakarja keskel. Täna jõuluõhtul kõneleb ta meiega.
Ärge kartke! - kõlavad taevase sõnumitooja esimesed sõnad. Jumalal ei ole meie suhtes illusioone ega kõrgendatud ootusi - ta tunneb meid paremini kui me ise. Kõik on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala kirkusest, tõdeb apostel Paulus ning lisab, et ei ole kedagi, kes oleks õige, ei ainustki. Samas võib ta tunnistada: Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid.
Just seda kuulutas ingel: Teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Johannese evangeelium võtab jõulusündmuse kokku sõnadega: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks maailma üle, vaid maailm tema läbi päästetaks.
Armastuse jõud
Kuulsin hiljuti sotsioloogilisest uurimusest, kus jälgiti täiesti lootusetutest tingimustest pärinevaid lapsi, kes olid saanud täiskasvanuiks. Teadlased olid arvamusel, et nad ei tule oma eluga toime, kuid tõdesid imestusega vastupidist. Miks siis nii? Ilmnes, et enamik sellest grupist olid käinud ühes ja samas koolis ja panid oma kordaminekud seal töötanud õpetaja arvele. Juba pensionil olev õpetaja otsiti üles ja küsiti, mis meetodit ta laste kasvatamisel kasutas. Ei midagi erilist, ma tõepoolest armastasin neid lapsi, vastas õpetaja.
Kui suur on veel see ime, mida saadab korda Jumala armastus. Ta äratab meie loomuses peituva headuse, muudab meid ja meie maailma. Tundes end kodus, tundes end vastuvõetuna, on meil teine eluhoiak - siis suudame ka teisi vastu võtta, neid aktsepteerida, neist hoolida.
Jeesuses Kristuses võtab Jumal meid vastu oma lasteks, kel hirmu asemel on õigus tunnustusele ja rõõmule, teisisõnu - julgusele olla. Tsiteerin Paul Tillichit: Otsustavaks sellele enesejaatusele on selle sõltumatus igasugusest moraalsest, intellektuaalsest või religioossest eeltingimusest - mitte head või targad või vagad ei ole need, kellel on õigus vastuvõtmine vastu võtta, vaid need, kellel kõik need omadused puuduvad ning nad on teadlikud oma vastuvõtmatusest.
Kallis jõuluõhtu rahvas - see ei ole - või ei tohiks olla - mitte 10% või 90%
elanikkonnast, vaid 100% - Jõuluevangeelium kuulub meile kõigile, kogu rahvale, nagu kuulutas evangeelium ja nagu kuulub inimeseksolemise juurde küsimus oma suhtest Jumalaga. On ääretult traagiline, et juba mitmel põlvkonnal meie ühiskonnas on suuri raskusi seda küsimust püstitada ja ka vastust leida. See on olnud ebainimliku võõrvõimu sihiteadlik soov, mis vaimse luupainajana elab edasi meie kultuuris.
Pole siis ime, et noorte väga terved positiivsed väärtushinnangud ja unistused ei realiseeru. Riskikäitumiste kurb statistika viitab sellele, et puudub sisemine elujõud, julgus olla. See on paraku usu ja religiooni ala, mis koolinoorte eneseteadvuses jääb küsitluste põhjal viimasele kohale. Sellel on oma mõju.
Me vajame sisemist veendumust, et elu pühadus ei ole lihtsalt poeetiline metafoor. Ei tulene üksnes ühe või teise inimgrupi heakskiidust. Mitte kunagi pole inimene nii suur kui hetkel, mil ta langeb põlvili Jumala ette, on öelnud üks Ameerika presidente. Läbi selle sisemise kapitulatsiooni ja kohkumuse saab meile mõistetavaks meie igavikuline väärtus ja elitaarne eesõigus. Siis suudame endas leida ja realiseerida ka headuse ja armastuse, õigluse ja tõe, mille tarbeks Jumal on meid Jeesuses Kristuses päästnud ja vabastanud. See on vabadus tõeliseks elurõõmuks.
Jõuluevangeelium ütleb, et karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mida nad olid kuulnud ja näinud. See jõulukogemus on ajatu! Kui me Jeesust vastu võttes laseme ennast Jumalal vastu võtta, võime tänagi teda kiita, tänada ja ülistada. Aamen.
Andres Põder
Peapiiskop24.12.2005 Vigala Maarja kirikus
« tagasi ⇑ üles