Õpetussõnades öeldakse: „Mälestus õigest jääb õnnistuseks, aga õelate nimi hävineb.“ (10:7) „Õel kukutatakse tema kurjuse pärast, aga õigel on surmaski varjupaik!“ (14:32)
Siinne memoriaal on märk inimlikust ülekohtust. Kannatustes ja surmas oleme kõik ühendatud, erinevad rahvused, omad ja võõrad. Nii, nagu kord siinsetes vangilaagrites. Oleme kutsutud kandma üksteise koormat, olema vennad ja õed, käima teed, mida näitab Jumala armastus Jeesuses Kristuses! Kuidas seda suudame?
Esiteks: Kedagi ei tohi unustada. Õigete mälestus jääb õnnistuseks! Aidaku sellele kaasa ka Eesti rahva liikmetele, okupatsioonivõimu ohvritele avatav mälestuskivi. Äratagu see usku, et ka Jumal meid mäletab. Tema kätesse usaldame iga hukkunu. Õnnistagu ja hoidku tema neid. Tema kätesse usaldame kõik leinajad ja iseend. Tema kätesse usaldame palves tänase maailma.
Teiseks: Peame tegema kõik selleks, et sõjakoledused ja poliitilised repressioonid ei korduks. Ometi kuuleme aina uutest konfliktidest ja kriisikolletest maailma eri paigus. Me ei tohi leppida kurjusega. Jumala maailmas pole ülekohtul kohta. Piibel räägib, et usus Jumalasse on kurjuse võim juba murtud. Aidaku ka ohvrite mälestus seda usku tõeks teha. Ehitada ühiskonda, kus õelate nimigi hävineb.
Kolmandaks: Olgem tänulikud. Olgem tänulikud kõigile, kelle mälestus kutsub meid headusele ja armastusele. Kes selles lootuses elasid ja surid. Tänagem kõiki, kelle abiga see memoriaal ja mälestuskivi siin on valminud. See on ühtaegu monument kõige pühamale: inimväärikusele, vabadusele, usule ja armastusele. Tänagem Jumalat, kes meile selle võimaluse on kinkinud. Kes on kinkinud elu ja oma õnnistuse.
Palvetagem: Kõigeväeline ja igavene Jumal. Sina valitsed aegade, rahvaste ja inimeste üle. Õnnista seda Eesti Vabariigi kodanike, okupatsioonivõimu ohvrite, mälestuskivi. Lase sellel meile ja tulevastele põlvedele alati meelde tuletada, et sinult tuleb vabadus ja lootus. Sina annad jõudu võidelda head võitlust ja osa saada igavesest elust. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda nimel.