Johannese 6:33: „Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.“
Ühes oma lühijutus kirjeldab Ivan Turgenjev taevast balli, kus esimest korda saavad kokku kaks kaunist daami – heategu ja tänu. Tegelikult pole olukord kaugeltki nii hull.
Lõikustänupüha, mida täna tähistame, on üks vanemaid usulisi pühi inimkonna ajaloos, mille juured ulatuvad tuhandete aastate taha enne Kristust. Vanas Testamendis on sellega seotud nii hapnemata leibade püha kui lehtmajade püha. „Pea nädalatepüha, kui lõikad uudsenisu, ja vilja kokkupanemise püha aasta lõpus,“ käskis Issand Iisraeli rahvast Siinail lepingut uuendades.
Seda, et toit – nagu ka elu ise – on Jumala kingitus, pole olnud raske märgata ka Mendelejevi tabelit tundmata. Punavad porgandid või tomatid, küpsed viljapead või marjakobarad, mis elutust ainest välja võlutakse, äratavad heldimust ja tänumeelt! Laud, mida Jumal meile on katnud, on erakordne ja rikkalik. Sellist teist ei leidu kusagil kosmoses. Suureks uudiseks võib küll pidada teadet, et Marsilt avastati vett. Kuid selle kõrval on porgand ikkagi tõeline ime.
Kuidas me selles Jumala toidulauas toime tuleme? Käesoleva aasta andmetel nälgis maailmas 795 miljonit inimest, alatoitluse tõttu sureb iga päev 25 tuhat inimest, sealhulgas 14 tuhat last. Samal ajal visatakse heaoluriikides ligi pool toidust minema, kuna seda on ülearu. ÜRO andmetel läheb maailmas raisku umbes kolmandik inimeste tarbeks toodetud toidust. Eestis tuli iga inimese kohta 265 kg raisatud toitu aastas. Nüüd asus Euroopa Liit maksma kompensatsiooni puu- ja köögiviljade koristamata jätmise eest.
Lisaks ebasoodsatele looduslikele tingimustele räsivad paljusid põllumehi poliitilised kriisid. Millest muust see kõneleb kui sassiläinud inimsuhetest, ebaõiglasest ühiskonnakorraldusest, moraalsest defitsiidist, patust. Enam kui toitu vajame õiget eluhoiakut, elu mõistmist vaimse, jumaliku annina. Asjata ei ütle Jeesus kiusatusloos: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Vähem radikaalne pole ka rahvatarkus: Me ei ela selleks, et süüa, vaid sööme, et elada.
Selliseks eluks on vaja rooga, mis ei hävi. Rooga, millel on püsiväärtus, mis kingib igavese elu! Kui kõrge oleks ka elatustase, kui lookas poeletid või pungil viljaaidad, elu enda taset see ei taga. Sellise hingetoidu annab Kristus, Inimese Poeg, kelles on ilmunud Jumala armastus ja halastus, kes meid on lunastanud ja lepitanud ning kinnitab meid oma Vaimu pitseriga. Sellist rooga me vajame! Jumala leiba, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.
Kirik on paik, kus Jumala laud on alati kaetud, kus Kristus sõnas ja sakramendis ligi on. Kus tema Vaim meis usku äratab, et oleksime osalised Jumala tegudest – tema headuse ja õiguse kuningriigist. Et oskaksime seda leiba paremini hinnata, vastu võtta ja jagada, võrdleb pühakiri usuelu sageli külvi ja lõikusega, põllumaa ja viljakandmisega. Mis võiks olla ülevam, kui töötada Jumala riigi põllul ning kanda vilja igaveseks eluks. See töö kätkeb ka näljaste toitmist ja januste jootmist, hoolitsemist iga hädasolija eest, nagu kõneleb Jeesus võrdpildis viimsest kohtust.
Tänasel lõikustänupühal on meil suur rõõm ja au tähistada ühe ustava põllumehe, piiskop Tiit Salumäe 40. ordinatsiooniaastapäeva ning Tiidu ja Lia Haapsalusse asumise 40. aastapäeva. Niisuguseid numbreid kirikutöös on ette näidata vähestel.
Tegelikult tuleb rääkida veel pikemast ajast. Suur eesõigus ja arm on olnud see, et nii Tiit kui Liia võisid üles kasvada kristlikus kodus, kus Jumala sõna leib oli alati laual, kus armastus Jumala vastu suunas kogu elu, kus teeniti Issandat.
Kirikuõpetajast isa kõrval haaras Tiit juba varakult jumalariigi adrapäradest, aidates kaasa koguduse töös. 29. septembril 1970 esitas ta avalduse astumiseks Usuteaduse Instituuti. Vaid paar aastat hiljem, 15. detsembril 1972 andis Konsistoorium Tiit Salumäele loa jutlustada Kuusalu, Loksa ja Leesi koguduses. 1975. aasta teiseks pooleks oli akadeemiline stuudium seljataga. Ees ootas töö vaimulikuna. Mis ajendas noort meest masendaval stagnaajal sellist valikut tegema? Ujuma vastuvoolu?
Niikaua kui ma Tiitu tunnen – s.t tema instituuti astumisest alates – on Tiit järginud väga positiivset põhimõtet: „Ära hädalda selle üle, mida kõike sa teha ei saa, tee seda, mida sa teha saad! Ja sa näed, et ei jõua sedagi ära teha!“ Mõistagi ei tähenda see, et ta noore inimesena oleks olnud rahul valitseva olukorraga. Aga protestki leidis pigem positiivse väljundi: olgu suhete arendamise kaudu Soomega, arvustuse näol Georg Otsa vaimuliku muusika esitusele või lausa läbi huumori, kui käisime kaubamajas nõudmas, miks ei ole seal saadaval torukübaraid.
Oma ordinatsioonijutluse kirjutas Tiit Luuka evangeeliumi tekstile, mis kõneleb neist, kes soovivad saada Jeesuse järelkäijateks. Seal räägitakse kolme sorti inimestest, kes ühel või teisel põhjusel kõhklevad ja osutuvad seepärast kõlbmatuks. Tiit lõpetab oma jutluse sõnadega: „Jeesus tahab meid kinnitada selles, et me esmalt teda usalduslikult järgiksime ja kõigest oma murest loobuksime, ta tahab meid nõnda kutsuda oma sõna kuulutajateks, nendeks, kes ei vaata käsi adra külge pannes tagasi.“ Just selliselt on Tiit Salumäe ka ise talitanud.
Selline eluhoiak on juba varakult asetanud Tiidu meie rahva eliidi hulka nii kirikus kui ühiskonnas. Tal on olnud parimad õpetajad ja ta ise on tahtnud ja suutnud olla parim õpetaja. Oma esimese ametijuubeli, ordinatsiooni 10. aastapäeva puhul ütleb ta tänukirjas peapiiskop Edgar Hargile: „Minu soov ja igatsus on meie armsaks saanud EELK-d teenida tulevikus hoolsamini – nii palju, kui Issand annab tervist ja elupäevi ning kirik mind vajab.“ Seegi on osutunud tõeks.
Tiit on meie kirikut ja rahvast järjest hoolsamalt ja viljakamalt teeninud. Meil – sõpradel ja kolleegidel – on jäänud üle ainult imestada, kuidas ta küll suudab täita kõiki neid lõputuid ülesandeid koguduses, praostkonnas, kirikuvalitsuses, riigis ja rahvusvahelisel tasandil?! Samuti on kirik teda ka aina rohkem vajanud – kuni piiskopiametini välja. Tänu Jumalale, kes on andnud selleks elupäevi, tervist ja jõudu!
Veelgi enam. Jumal on andnud Tiidu kõrvale ustava abikaasa Lia, nii et on võinud täituda Vana Testamendi rahvajuhi Joosua sõnad: „Mina ja mu pere, meie teenime Issandat!“ Professionaalse kirikumuusikuna on Lia toonud kirikuellu ilu ja rõõmu, ühistunnet ja tasakaalu. Oma osa sellesse on lisanud ka lapsed ja lapselapsed. Samuti paljud sõbrad ja kaastöölised – kogu kogudus. Põldugi on haritud ju enamasti üheskoos – koos perekonnaga ja kogukonnaga.
Kirik on aga juba loomult jumalalaste perekond. Kõige selgemini väljendab seda armulaud, mille kohta apostel Paulus ütleb: „Leib, mida me murrame, – eks see ole Kristuse ihu osadus? Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, – eks see ole Kristuse vere osadus?“ Ladinakeelne sõna armulaua kohta – eucharistia – tähendab rõõmust tänu. Ka need nelikümmend aastat, millele me täna tänus mõtleme, on olnud õnnistuse karikaks Haapsalu linnale ja Läänemaale, kogu meie kirikule ja rahvale. Nad on sügavate tähtedega – vaadakem kas või pühakojale ja inimestele enda ümber – raiutud ajalukku!
Aga, armsad Tiit ja Lia, armas kogudus! Neljakümne aastaga jõudis Iisraeli rahvas küll tõotatud maale, kuid siis ootas suur töö alles ees: kogu maa vajas üles harimist ja riik üles ehitamist. Nii ka siin Maarjamaal, mille kaheksale sajandile on pühendatud tänavune teema-aasta. Ikka kehtivad Issanda sõnad: „Lõikust on palju, kuid vähe töötegijaid.“ Seepärast on aktuaalsed ka Maarja sõnad Jeesuse kohta: „Tehke, mida tema ütleb!“ Õnnistagu Issand teid ja teie tööd ning olgu ise leivaks, mis iial ei lõpe! Aamen.