Armsad vennad ja õed!
Ükski inimene või rahvas ei ole saar, ei ole täiesti omaette. Seepärast on paljudele südamesse läinud Ernest Hemingway raamatu „Kellele lüüakse hingekella“ juhtmõtteks seatud Inglise luuletaja John Donni sõnad: „Ära küsi, kellele lüüakse hingekella – seda lüüakse sinule.“
Apostel Paulus võrdleb Jumalale meelepäraseid inimsuhteid ihuliikmete kokkukuuluvusega ja ütleb, et kui üks liige kannatab, siis kannatavad ka teised liikmed (1Kr 12:26). Samuti paneb ta meile südamele: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“ (Gl 6:2)
Nii jagab ka Eesti Kirikute Nõukogu koos oma liikmeskirikutega ja kogu Eesti rahvas Armeenia rahva leina seoses 100 aasta möödumisega tapatalgute algusest, milles hukkus ligi poolteist miljonit armeenlast – sealhulgas naised, lapsed ja vanakesed. Meie kaastundmus on seda suurem, et oleme rahvana ka ise üle elanud repressioone ja küüditamisi, mis tõid surma ja kannatust kümnetele tuhandetele inimestele.
Iseäranis traagiline on, kui süütutest inimestest püütakse vabaneda ja neist saavad ohvrid üksnes nende rahvusliku või usulise kuuluvuse tõttu. Kui kaob igasugune õiglus, halastus ja inimlikkus. Kui kurjus saavutab ainuvõimu. Sellisel juhul pole tegu lihtsalt poliitiliste konfliktidega, vaid inimsusevastaste kuritegudega.
12. aprillil peetud kõnes meenutas Tema Pühadus paavst Franciscus, et möödunud sajandil on inimkond läbi elanud mitmeid üüratuid tragöödiaid, millest armeenlaste kallal toime pandud massimõrva võib nimetada „20. sajandi esimeseks genotsiidiks“.
15. aprillil võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, milles kutsutakse austama „kõigi genotsiidide ja teiste inimsusevastaste kuritegude süütute ohvrite mälestust“ ning tehakse ettepanek, „hakata tähistama rahvusvahelist genotsiidi mälestamise päeva, millega tuletatakse meelde, et kõigil maailma rahvastel ja rahvustel on õigus rahule ja inimväärikusele.“
Armeenia kirik on genotsiidiohvrite mälestust vääriliselt meeles pidanud, kanoniseerides eile märtrid, kes saja aasta eest oma elu kaotasid.
Täna leiname ja austame neid üheskoos. Meie palve on, et nende mälestus aitaks ära hoida sarnaseid metsikusi tulevikus ning juhataks inimesi ja rahvaid lepituse, andeksandmise ja rahu teele.
Tänases maailmas on see ääretult aktuaalne, sest vihkamine on võtmas üha suuremat ulatust. Kuuleme aina uutest kuritegudest ja massimõrvadest Keenias, Nigeerias, Iraagis, Süürias ja paljudes teistes riikides. Inimesi tapetakse või diskrimineeritakse nii nende rahvuse kui üha enam ka nende usu pärast.
Alles äsja toimunud ÜRO konverentsil „Kristlaste üleilmne tagakiusamine: oht rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule“ võrdles New Jersey rabi Jonathan Cahn tänapäeva kristlaste kannatusi 20. sajandi keskpaiga holokaustiga ja kutsus maailma üldsust ära hoidma uut sarnast verevalamist. Kahjuks pole demokraatlik maailm sellele olukorrale piisavalt reageerinud.
Palvetades täna Armeenia rahva ja tema ohvrite pärast, tahame mõelda kogu maailmale, iseäranis inimestele, kes kaasajal on sarnases olukorras kui need, kes kannatasid ja kaotasid oma elu Armeenia tapatalgutes 100 aastat tagasi. Palugem neile usukindlust ja julgust ning Issanda ligiolu ja abi kõigis katsumustes. Palvetagem ka Euroopa eest, kus vabadus elada oma usuveendumuste järgi ei ole samuti alati iseenesestmõistetav.
Tänavu, kui möödub kaheksa sajandit siinsete alade nimetamisest Maarjamaaks ning sajand Armeenia genotsiidist, on eriline põhjus meenutada, et nagu Maarjast sai valurohke ema, Mater Dolorosa, tuleb igaühel, kes järgib Kristust, võtta oma rist enda peale ja käia tema järel.
Aga meie lootus ja rõõm on, et me saame täieliku võidu Tema läbi, kes meid on armastanud. Kes surnuist on üles tõusnud ning surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud!
Soovin Eesti Kirikute Nõukogu nimel Armeenia rahvale, teile kõigile, armsad vennad ja õed - kõikumatut usku, hingerahu ja Jumala õnnistust! Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu ja jäägu meie kõikidega!