Matteuse 21:1-9
Hea kogudus! Déjà vu on midagi, mida paljud meist on kogenud: sähvatus mälus, kui kohtad kedagi esimest korda ja tundub, nagu oleksite tuttavad olnud kogu elu. Või kui tunned ära paiga, kus sa kunagi varem pole käinud. Jeesuse aja rahva mälus peitus Vana Testamendi prohveti pilt saabuvast kuningast, kes istub emaeesli sälu seljas, kes on koormaaluse looma varss. – ettekuulutus, mida võime lugeda Sakarja raamatu 9,9: „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.“
Eesel oli lepituse ja rahu märgiks. Antiikmaailmas kasutati hobust eelkõige relvastuses ning tollaseid sõjakaarikuid võib võrrelda tänapäevase Abrams-tankiga. Eesel oli vaesema rahva loom, enamasti argitöödeks. Rooma riigis seostati teda isegi jumalatega ning peeti mõnel pool pühaks.
Valitseja, kes tahtis väljendada halastust või rahusoovi, tuli kohale eeslil. Jeesus kasutab seda paralleeli, et muuta mõistetavaks oma missiooni. Miks aga just emaeesel ja sälg? Sellelgi oli tähendus, sest jumalaga seonduv pidi esindama viljakust ja elujõudu. Ka Kristuse tulek tähendab sedasama – hoolimata eel ootavast kannatusest ja surmast.
Kuid mida peaks meile tähendama kuningas? Tegelane, kellest demokraatlikus maailmas on enamasti loobutud või kellest on saanud üksnes esindusfiguur? Ja õigusega, sest kuningad selle sõna täies tähenduses – ainuvalitseja – on endast sageli maha jätnud võikaid ja veriseid jälgi.
Elame ajal, kus tundub, et rahvas ise on kuningas ja rahva hääl Jumala hääl. Ometi küsitakse üha uuesti: „Kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis ikkagi on?“ Näeme, kuidas võimu pärast kemplevad erinevad huvigrupid ning raha ja poliittehnoloogiate abil püütakse enamusele oma tahet peale suruda, eeldades, et mass on alati mahajäänud ja mõistmatu. Sellist olukorda iseloomustab päris hästi ansambel Def Räädu laul „Kuningas ei eksi“:
Kuningas ei saa teha valesti / kuni oma troonil veel istub / Tema vead selguvad alles siis / kui tal on kroon / peast ära kistud / Meil on rahvavõim, kus inimesel / ei ole võimu / Su maailmapildi kujundab propaganda nõidus / Tugevamal on alati õigus / Kuningas ei eksi, kuningas ei eksi, / see on tugevama õiguse printsiip.
Kas sellist kuninglikkust me tahamegi? Kas tõesti pole midagi, mida võiks jäägitult aktsepteerida ja usaldada ning millele kuuletuda? Kas headusel ei peaks olema ülemvõim? Kas armastus ei peaks olema ainuvalitseja? Kas õiglus ei peaks end kehtestama? Kas tõde ei peaks olema kuningas? Kas elu ei peaks võidutsema?
Jah, need näivad vaid ilusate ideaalidena, ebaisikuliste ideedena. Kuid ometi on paljud mõtlejad – kasvõi Mahatma Gandhi – leidnud, et just neid tuleks jumaldada: armastus on Jumal, tõde on Jumal…
Kas pole siiski palju usutavam, et nimelt Jumal, maailma Looja ja elu allikas, neid tunnuseid omab ja ilmutab. Apostel Paulus on veendunud, et ei ole midagi, mis suudaks meid „lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:39) Ja Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“
Armsad õed ja vennad! Kui me ei pea silmas Jumalat ega järgi Jeesust, kui me anastame tükikese tõest, kehtestame igaüks oma õigust või leiutame oma armastust – kas ei pudene pilt tegelikkusest laiali nagu pusle? Kas ei leia me end sageli keset vaimset, poliitilist ja majanduslikku kaost.
Markuse evangeeliumis räägitakse, et kui Jeesus „nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja ta hakkas neile õpetama paljusid asju.“
Ühe ilusa tõe, mis puudutab võimu, leiame Markuse evangeeliumist: „Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Oma lunastava ristisurmaga on Jeesus selle tõe meile ette elanud. Tema kaudu avastame tõelise kuninglikkuse alandlikkuses ja inimliku suuruse teenimises ja ohvrivalmiduses.
Küsitav on, kas just sellist kuningat Jeruusalemmas oodati. Pigem kujunes Jeesuse pidulik vastuvõtmine prohvetlikuks proklamatsiooniks, mida alles hiljem mõistma hakati. Tervitushüüd „Hoosanna“ tähendas hädasolevate inimeste appihüüdu valitsejale: „Päästa meid ruttu!“ otsekui „SOS!“ Samas on tegu tsitaadiga 118. Taaveti laulust: „Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“
Niisiis on see appihüüd suunatud eelkõige Jumala poole, „kõrgustesse“, nagu seisis evangeeliumi tekstis. Samas on see suunatud ka Taaveti pojale, sest Jeesus pärines Iisraeli kuulsaima kuninga, Taaveti soost, olles otsekui tema mantlipärija. See seos ainult kinnitab tõelise kuninglikkuse kuulumist taevale, Jumalale.
Aga Jeesus ei ole inimjumal, milliseks end vahel on pidanud maised valitsejad – nagu tänases Põhja-Koreas, millest kõneles Pimedate ööde filmifestivalil linastunud õõvastav film „Päikese all“. See film räägib ühiskonnast, kus inimestest on saanud üksnes asjad ja etturid. Aga sarnaselt on võimalik käituda ju igas ühiskonnas ja isegi igas kodus.
Jeesus on jumalinimene! See, kellena Jumal meid siin maises elus kõnetab, kelle kaudu Jumala riik siin maailmas ligi on, kellesse uskudes tema hea ja armastav tahe sünnib maa peal nagu taevaski. Armsad leerilapsed, teie olete otsustanud sellesse riiki kuuluda! Vaadake siis Kristusele, käige tema jälgedes! „Sest Kristus on kuningas, võit on ta päralt“, nagu hõiskab kirikulaul.
Mäletan pilti, mis kujutab Kristust veritsevatel jalgadel ja kibuvitsakrooniga kõndimas tänavatolmus ja igas tema jalajäljes löövad õitsele kaunid lilled. Kaunistagu need lilled ka meie kõikide elusid. Aamen.