« tagasi


Jutlus palmipuudepĆ¼hal


Palmipuudepühal meenutame Jeesuse kuninglikku saabumist Jeruusalemma, kus teda võttis vastu palmioksi lehvitav ja riideid teele laotav juubeldav rahvahulk. – Oodati midagi elumuutvat ja õnnistustavat.

Kindlasti leidus seal nii vanemaid kui lapsi, terveid peresid, sest  paasapühadeks oli Jeruusalemma tuldud lähedalt ja kaugelt. Võrreldav on see ehk meie laulupidudega, kuhu minnakse koos sõprade ja tuttavatega,  rahvuslippude ja õhupallidega. Tollase püha ülev meeleolu on kandunud meienigi. Püüame kaunistada oma kirikuid palmi- või pajuokstega ning laulame laule, mis kohased kuningale. Paljudes paikades maailmas on palmipuudepüha tänagi lausa tõeline rahvapidu.

Paari aasta eest oli mul võimalus viibida sel päeval meie sõpruspiiskopkonnas Rochesteris Inglismaal ja võtta osa sealsest palmipuudepüha jumalateenistusest. Terve nädala olid pühapäevakoolilapsed harjutanud laule ja meisterdanud palmilehtedest punutud ristikesi, naised küpsetanud kooke ja pirukaid, mehed kaunistanud kirikut. Hommikul koguneti kirikute juurde, kus peale alguspalvust asuti kogu kogudusega teele läbi linna, kandes Kristuse kuju ja palmioksi ning lauldes ülistuslaule. Vastutulijatele, ka teiste koguduste sarnastele rongkäikudele, jagati ristikesi ja hüüti palmipuudepüha tervitust: „Hosianna taaveti pojale!“ Kirikusse tagasi jõudes jätkus teenistus armulauatalitusega ja ühise pidusöömaga.

Sellist rõõmu tahame täna jagada meiegi!

Samas teame, et sellele rõõmule heidab sünge varju järgnevatel päevadel toimunu, kui rahvahulk muutis meelt või sai ülekaalu vastasleer. Sama kärarikkalt nõuti Jeesuse ristilöömist ja maavalitseja lasi Jeesuse ristile kirjutada sõnad: Jesus Nazarenus, Rex Judaeorum!“ (Jeesus Naatsaretist juutide kuningas) – alandatud ja surnud kuningas! Mõtlema paneb aga, et just sellisena on Kristus osutunud kogu inimkonna Issandaks, kuningate kuningaks ja isandate isandaks!

Ta on Päästja, kes toob Jumala armastuse ja halastuse isegi nende juurde, kes teda ei tunne, kes oma väikluses ja kurjuses on valmis teda surmama.

Kirjakoht, mis kirikukalendris on tänase jutluse aluseks, püüab juhtida meid palmipuudepühal toimunu mõistmisele. Siin on juttu sündmusest, mis leiab aset kohe peale Jeesuse saabumist Jeruusalemma. Jeesus läheb templisse ja asub sealt välja ajama kaubitsejaid, rahavahetajaid ja tuvimüüjaid – niisiis puhastama pühakoda, teisisõnu – inimeste suhet Jumalaga. Kõneleb ju ka Pühakiri inimesest kui Jumala templist, kelles elab Jumala vaim.

Nii sageli varjutavad suhet Jumalaga meie enesearmastus ja ambitsioonid, meie himud ja hirmud. Seal, kus inimene anastab Looja koha, võib isegi palvekojast saada röövlikoobas. Nii võib juhtuda mitte ainult üksikisikute elus, vaid ka suurtes ühiskondlikes protsessides.

Kui valgustusajastu vaimus asuti ülehindama teadussaavutusi ja tehnilist progressi, unustades inimese jumaliku päritolu ja vastutuse Jumala ees, lõid vohama nii rassiteooriad kui eugeenika, nii teaduslik kommunism kui ateism – ideoloogiad, mis on toonud kannatusi miljonitele. Aga ka  materialism, mis on kehtestanud loodust ja inimsuhteid hävitava tarbimiskultuse.  Ülevalgustatus pimestab. Ja mida enesekultus muud ongi.

Jeesus on tulnud, et taastada meie elav suhe Jumalaga, meie väärikus ja vastutus Jumala lapsena. Palve on isiklik ja otsene suhe oma taevase Isaga. Jeesus viitab sellele alust rajavale hoiakule, kõneledes templist kui palvekojast. Selles pole midagi uut. Juba Vana Testamendi prohvet Jesaja teeb teatavaks Jumala sõnad: „Mu koda nimetatakse palvekojaks kõigile rahvastele.“(56:7)

Kas homo sapiens – mõtlev inimene – on ka homo orationes – palvetav inimene? Jeesuse sekkumine ei taastanud üksnes templi algset tähendust, vaid uuendas ka inimeste vaimulikku ja ihulikku elu – ta pani südamed hõiskama ja tegi terveks pimedad ja jalutud. See on märk Jeesuse jumalikust väest – „minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“, ütleb ta oma taevaminekul. Ta valdab ja valitseb kogu meie elu – nii ajalikku kui igavest –, et see oleks õnnistatud ja püha.

Kuulsime, et kui ülempreestrid ja kirjatundjad nägid imesid, mida Jeesus tegi, siis nad pahandasid, kuid ei ütle ometi, et Jeesus teeks midagi lubamatut või sobimatut. Pigem kajab seal kaasa alandus ja pettumus. Suutmatus pakkuda midagi võrdväärset. Mõned salmid edasi, kui Jeesus on asunud õpetama, küsivad nad hoopis, mis meelevallaga ta seda kõike teeb? Mis õiguse ja jõuga ta muudab väljakujunenud – ja neile ehk kasulikku –  olukorda?

Kas tulnuks Jeesusel esitada mingi võimukandja juriidiline volitus, mingi rabide-kooli akadeemiline diplom, mingi isikuomaduste hämmastav test?  Kuidas peaks end esitlema Jumala läkitatu?

Jeesus keeldub vastamast, viidates Ristja Johannesele, oma teevalmistajale, kelle prohvetiseisuses ei julga kahelda ka rahvajuhid. Kust on pärit tema meelevald? Jeesus eeldab, et igaüks peab ise tegema järelduse. Südame kaalukausid on need, mis tunnistavad Jumala ligiolust, mis tajuvad tema vaimupuudutust ja avavad silmad nägema ka inimlikke argumente.

Pole üllatav, et just pühakojas viibivad poisikesed hüüdsid: „Hoosianna taaveti Pojale!“ „Hoosianna“ tuleneb heebreakeelsest väljendist hōšaʿ-nā – päästa nüüd! Tegu on  palve- ja tervitushüüuga, millega rahvahulk alles äsja võttis vastu Jeruusalemma sõitvat Jeesust kui kuninglikust soost valitsejat, õieti Jumala poolt läkitatud Messiast, kellelt loodeti abi kõigis hädades. Nüüd pahandab see hüüe laste suus aga suursuguseid isandaid. Küllap oli ka tollal tuttav kõnekäänd, et lapsesuu ei valeta.

Last on ikka peetud siiraks, ta pole veel õppinud oma tundeid varjama, teda pole veel ära ostetud ega sunnitud valetama. Sellise arusaama lapsest arendas teatavasti äärmuseni Jean Rousseau, kelle meelest inimene sünnib maailma puhtana ja vooruslikuna ning alles kokkupuutel tsivilisatsiooniga muutub valelikuks ja kõlblusetuks – ilma selleta jääkski ta „õilsaks metslaseks“.

Kuigi Pühakirja kohaselt sünnib inimene siia maailma siiski patu seisundis ja kalduvusega patustada, on tõsi see, et meis on säilinud lapselik igatsus tõe ja puhtuse järele – meie Imago Dei ehk jumalanäolisus. See igatsus on lausa embrüonaalne. Luuka evangeelium on talletanud loo sellest, kuidas veel sündimata lapsuke hüppas suurest rõõmust oma ema Eliisabeti ihus, kui Jeesuslast kandev Maarja oli tulnud tema juurde.

Ülempreestrite ja kirjatundjate jaoks keerab aga vindi peale Jeesus ise, tsiteerides Taaveti 8. laulu, mis algab nii: „Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi  kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Väetite ja imikute suust sa valmistad kiitva väe oma vastaste pärast.“ Niisiis: lapsesuu kiitis Issandat, meie Jumalat, kelleks pole keegi muu kui Jeesus ise. Millise otsuse teeme meie? Millise osapoolega liitume?

Seal, kus täiskasvanute maailm on varjanud Jumala rahavahetajate ja tuvimüüjate laudadega, kaduvate asjade kassikullaga,  inimliku piiratuse ja lootusetusega,  näeb siiras ja igatsev süda Issanda ligiolu ning on valmis nii meeleparanduseks, palveks kui ülistuseks. Jätkugu meilgi seda äratundmist ja selle rõõmu jagamist – nii kodus, koguduses kui ühiskonnas!


Andres PƵder
Peapiiskop emeeritus

29.03.2015 Tallinna piiskoplikus Toomkirikus

« tagasi  üles