Head kirikulised, armsad õed ja vennad! Tänase päeva juhtmõtteks on meie kirikukalender andnud Taaveti 90. laulu 14. salmi: „Täida meid hommikul oma heldusega, siis me hõiskame ja oleme rõõmsad kogu oma eluaja.”
Iga algus on eeloleva iseloomustus ja terviku põhitunnus. Teame kui suurt mõju avaldab lapsepõlv inimese elusaatusele. Tuntud on vanasõnad nagu „mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas“ või „mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel.“ Õnnelik on inimene, kes võib oma eluhommikut alustada Jumala õnnistusega.
Veelgi imelisem on, et Jumal kingib meile igal päeval uue võimaluse uueks alguseks. Nutulauludes öeldakse: “See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!” (Nl 3:22-24). Milles seisneb sellest heldusest osasaamine?
Oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu on Jumal täielikult muutnud maailma ja inimelu tähenduse. Ta on päästnud meid süü ja surma meelevalla alt ja võtnud vastu oma armastuse ja elu igavesse kuningriiki. See annab julguse ja rõõmu, mida keegi meilt ära võtta ei saa, nagu tõotab Jeesus Johannese evangeeliumis (Jh 16:20). See muudab kiriku võitmatuks.
Möödunule tagasi vaadates võin ainult imestada, kuidas läbi ajakanga jooksevad Jumala helduse lõppematud lõimed ning kuidas need Jumala rahvast on kandnud ja hoidnud. Selles seoses pole paremaid ega halvemaid aegu, on ainult hetked, mil otsustada, kas usaldada end Jumala armukätesse. Sellist otsust saab aga teha vaid palvevormis.
Seitsmekümnendate alguses, kui koos mõnede eakaaslastega alustasime teoloogiaõpinguid, oli end maailma kõige edumeelsemaks, teaduslikumaks ja demokraatlikumaks pidav ühiskond kindel kiriku peatses kadumises. Tuli vaid repressioonidega veidi kaasa aidata. Paraku läks vastupidi.
Ei tasu end lasta heidutada ka tänapäeval ilmnevast sarnasest mustrit, kui kedagi tagurlasteks või tulevikuinimesteks tituleeritakse. Kristlikud väärtused, mida progressi nimel sageli on reedetud, osutuvad inimeseksolemise, perekonna ja ühiskonna kandetaladeks, mille juurde varem või hiljem tagasi tullakse.
Mind ennastki üllatas, kui võtsin kokku oma 28 aasta pikkusel kirikuõpetajaks oleku ajal peetud talitused: ristimisi oli ligi poole rohkem kui matuseid – 4500 ristimist, 2500 matust. Leeritatuid ja konfirmeerituid on olnud ca 3400, laulatatud paare 540.
Tuleb välja, et mõnikord usukaugeks nimetatud rahva hingekarjasel on olnud õnn olla mitte niivõrd surnumatja, kuivõrd vaimulik ämmaemand. Hõiskamist ja rõõmu on olnud kuhjaga rohkem. Eks seegi ole Jumala suur heldus! Kuid millisena näen oma peapiiskopiks oleku kümmet aastat? Siingi võib tunda Jumala juhtivat armukätt.
Viimase kümne aasta jooksul on pühitsetud kümmekond taastatud või uut pühakoda, lisandunud kaks uut kogudust, ordineeritud 40 diakonit ja 36 preestrit, viidud lõpule Siberi luterliku kiriku rajamine ja pühitsetud sellele oma piiskop, taastatud kodu-ja väliseesti kiriku ühtsus, antud liturgiareformi viljana välja uus kirikukäsiraamat, tõlgitud eesti keelde usutunnistuskirjad, rajatud kristlikke erakoole ja tehtud palju muud.
Esile tuleb tõsta ka meie kiriku suurenenud aktiivsust ja avatust oikumeenia vallas nii Eesti Kirikute Nõukogu raames kui rahvusvahelistes suhetes. Hea koostöö tulemuseks Eesti Apostelliku Õigeusu Kirikuga on ühisavaldus jumalateenistuse ja armulaua kohta ja ortodoksi õppekava avamine Usuteaduse Insituudis.
Tihedad oikumeenilised suhted tõhustavad dialoogi ühiskonnaga ja aitavad täita kristlikku missiooni inimese ja kogukonna tervendamisel ja teenimisel, vastutustunde, solidaarsuse ja rahu edendamisel. Tänaste kriiside keskel vajatakse seda järjest enam. Võib vaid tänada Jumalat paljude heade partnerite ja toetajate eest nii riigi, omavalitsuste kui avalikkuse poolel.
Lõpetades oma ametiaega, tahan südamest tänada teid kõiki, head ametivennad ja õed, kaastöölised ja sõbrad meie kirikus ja teistes kirikutes, meie riigis ja ühiskonnas! Tänu teile on Jumala heldus olnud kogetav kogu minu eluaja ning usun, et see jätkub ka edaspidi. Et jätkub südamerõõm eesõigusest, olla Kõigekõrgema kaitse all ja tema teenistuses.
Ajal, mil õppisin teoloogiat, nimetati vaimulikke ametikandjateks. Tollased kirikujuhid, minu auväärsed eelkäijad, seletasid üliõpilastele: „Mitte inimene ei kanna ametit, vaid amet inimest” - ka siis, kui ta on ekslik ja nõrk. Ikka ja taas võime seeläbi kogeda Jumala heldust! Just selliselt, nagu sõnastab tuntud kirikulaul: „Su töö on see, oh Jeesus Krist, su töö mis meie käes. Ja et see sinu töö on tõest, siis nurja see ei läe.”