1Tim 6:6-10 ”Ent jumalakartus on suur tuluallikas kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.
Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.”
Armsad kirikulised, õed ja vennad! Kuigi järjest väiksem osa inimesi puutub otseselt kokku maaviljeluse ja lõikusega ning tänulikkus õnnestunud lõikuse eest kipub jääma kaugeks, tabab lõikustänupüha temaatika meid siiski päris otseselt. Tegu on valdkonnaga, millele kulutame kõige rohkem aega ja energiat – meie igapäevaste vajadustega. Tänase päeva teemaks on igapäevane leib ja Väikeses Katekismuses seletab Luther, mida peaksime leiva all mõistma:
“Kõik, mida me vajame oma ihu toiduseks ja vajadusteks nagu söök, jook, rõivad, kingad, koda ja koht, põld, kariloomad, raha, vara, vaga abikaasa, vagad lapsed, vaga pere, vagad ja ustavad ülemad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, kord, head sõbrad, ustavad naabrid ja muud niisugust.” Ühesõnaga kõik, mida vajame oma ihulikuks heaoluks. Igapäevane leib on selle kõige otsesem väljendus.
Võime olla õnnelikud, et siin Eestimaal pole juba kaua tulnud kannatada tõelist nälga ega süüa isegi kartulikoori. Ometi kuuleme aeg-ajalt lastest, kes lähevad magama tühja kõhuga ning sellest, et Eestis elab vaesuses ligi 45 000 last. ÜRO andmeil sureb kogu maailmas igal aastal nälga ca 6 miljonit last. Teame ka, et enamasti on see sotsiaalse ja poliitilise ebaõigluse tulemus, kolonialismi ja teiste arvel rikastumise tulemus.
Veelgi ebaõiglasem ja arusaamatum tundub asi aga siis, kui näeme, et nn arenenud maades pole toitu kuhugi panna ja hädaldatakse ületootmise pärast. Tahe tõsta elatustaset aina kõrgemale, vallata aina suuremaid ressursse ja seeläbi võimu, on teinud rikastest riikidest lisaks kõige suuremad looduse saastajad ja seadnud ohtu maa ökoloogilise tuleviku.
Juba kirikuisad tõdesid, et inimene kõigub meeleheite (desperatio) ja ülbuse (superbia) vahel. Samavõrd kui vaesus, ohustab inimest - ja ehk rohkemgi veel - ahnus ja rikkus. Asjata ei öelda Õpetussõnades: “Vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.”
Kirjas Timoteusele manitseb apostel Paulus tasakaalukusele, leides, et kõige suuremaks tuluallikaks ja rikkuseks on inimesele jumalakartus, mis loob rahulolu sellega, mis inimesel on, eeldusel, et tal on olemas peamine – elatis ja ihukate. Kuuldud teksti ei maksa kindlasti pöörata ümber selliselt – nagu ehk mõni moodne eksegeet tahaks, et “kui inimesel on juba kõike niigi piisavalt palju, võib jumalakartusest saada lisaks veel suur tuluallikas.” Jumalakartus, kui hea äriprojekt on mõeldav siiski vaid inimese sisemise, vaimse rikkusena.
Paulus kasutab “piisav olemise” kohta stoikute tuntud terminit “autarkeia”, mis tähendab “rahulolu vähesega” või “vähenõudlikkust.” Tegu on sellise vaimse seisundiga, mille läbi inimene osutub sõltumatuks kõigest välisest ja avastab õnne ja õndsuse saladuse iseendast. Filiplastele ütleb apostel: “Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik Kristuse läbi, kes teeb mind vägevaks.” (Fl 4:12-13).
Hingerahu, rahulolu eluga, ei tulene niivõrd välisest olukorrast kuivõrd sisemisest väärikusest ja väärtusest. Shakespeare´i näidendis “Heinrich VI” on koht, kus tundmatuna maal ringi käivalt kuningalt küsitakse: “Kui sa oled kuningas, kus on sinu kroon?” - “Ma kannan seda südames, mitte peas,” vastab kuningas, “seda ei tunne ära teemantidest ja kalliskividest; selle nimi on rahulolu ja harva võib kuningas rõõmustada sellise krooni üle.”
Kristlase sisemine aukroon ja varandus on teadmine, et oleme Kristuse poolt kallilt ostetud, et oleme taevase kuninga lapsed ja selle lapseõiguse tohime siit ilmast lahkudes ka kaasa võtta! - Ei muud, mis püsiks, ei muud, mis meid õnnelikuks ja õndsaks teeks.
Kutsudes ühelt poolt üles vähenõudlikkusele ja sisemisele rikkusele, hoiatab Paulus tõsiselt rikastumissoovi eest, pidades seda kõige kurja juureks, mis viib inimese kiusatustesse ja lõksu, paljudesse rumalatesse himudesse, hävingusse ja hukatusse. Paulusel otsekui ei jätkuks halvustavaid sõnu. Miks siis? Kellel meist ei meeldiks hästi elada? Kes meist ei tahaks rikkaks saada? Hea lõikuse või palganumbri üle peaksime ju hoopis tänulikud olema? Nii ongi.
Pauluse mõte on teine: Kurja juur peitub seal, kus vahend muutub eesmärgiks, kus aetakse segi elatusvahend ja elu, kus olemine muutub omamiseks. Seal kaotab inimene hinge, muutub asjastatud maailma osaks. Kui me täna pole rahul piskuga, võime homme olla need, kes pole rahul paljuga, kellel pole kunagi küll.
Kas ilmalik tarbimisühiskond ei kihuta meid just selles suunas, reklaamides aina uusi ja uhkemaid sihtmärke, hurjutades mahajääjaid ning kujundades pettekujutlust, et raha eest saab kõike: au, võimu ja lõbu… Pole aega lastele ega abikaasale, iseendale ega Jumalale, sest need pole enam prioriteedid. Stress ja psüühikahäirete arv aga kasvab. Kolmapäeval avaldatud andmete kohaselt pöördus eelmisel aastal Eestis psühhiaatri poole kokku üle 116 600 inimest, neist psüühika- või käitumishäire tõttu üle 102 400.
Jeesus räägib tähendamissõna rikkast mehest, kelle põllumaa oli hästi vilja kandnud, kes arutles, mida nüüd teha ja otsustas vanad aidad maha lõhkuda, et ehitada suuremad, ning ütles oma hingele: “Sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus.” Jumal aga ütles talle: “Sina arutu! Sellsamal ööl nõutakse sinult sinu hing!” Kellele jääb su vara? Ehk teisisõnu: mis sul su varast kasu on? Ta oli kogu oma õnne pannud inimlikkuse kaduvale kaardile ja nüüd polnud tal enam midagi hinge taga.
Kust maalt peaksime aga ütlema, et piisab? Millal algab ahnus? On selge, et elatustaseme tõusuga tahame kõik kaasas käia. Samas jääb meile alati kaalutluskohustus nagu kohtunik kaalutlusõiguse alusel hindab, kas keegi on süüdi või ei. Vajame Jumala Sõna ja Kristuse Vaimu valgust, et meie prioriteedid oleksid paigas, et meie otsused ja elu oleks viljakad. Et omaksime hingerahu ja rikkust, mis tuleb Jumala käest ja suudaksime vastu seista kiusatustele, mis võivad röövida meie usu ja hinge.
Heaks tunnuseks siin on tänulikkus selle eest, mis meil on. Seda ei ole vähe, tarvitseb vaid avatud pilgul ringi vaadata meie armsal Eestimaal või Eesti kirikus. Kõikjal näeme tublisid inimesi, pühendunud tööd ja julgustavaid tulemusi. Seda ei ole vähe, sest Issand Jeesus ütleb: “Ma olen tulnud, et teil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti!” Teenigem siis selle anniga Jumalat ja ligimest! Soovin rõõmsat ja õnnistusrikast lõikustänupüha teile kõigile!