Armsad õed ja vennad! Siin rikkaliku pidulaua ääres on kohane meenutada eesti naljandit sulasest ja peremehest, kes sulasele söögilauas vaid ühe silgu andis. „Aga tal on kõhus üksi nii igav,” kurtis sulane. Peremees otsustas anda teisegi silgu. Seepeale haaras sulane kõhust ja kukkus hädaldama: „Ai, Ai, nüüd on nad riidu pööranud, oleks vaja kolmandat, kes neid lahutaks.“ Peremees andiski kolmanda silgu. Kuid ka sellega ei jäänud sulane rahule, sest nüüd olevat kaks eelmist kampa löönud ja ajavat kolmandat taga.
Tahan selle looga tõstatada küsimuse, kas usk lahutab või ühendab ja mis ülesannet saab siin täita peapiiskop, kirikuvalitsus ja vaimulikkond?
Usus kätkev tõetaotlus loob paratamatult konflikti tegeliku või kujutletava ebatõega. Samas eeldab usust võrsuv armastus leppimist ja omaksvõttu – meenutagem kasvõi Pauluse esimeses kirjas korintlastele leiduvat armastuse ülemlaulu. Kuigi me püüame seda vastuolu mitmel viisil ületada, tehes vahet inimese ja tema tegude, olemuse ja nähtava vahel, vormi ja sisu vahel, ei pääse me ometi ohtudest ja ebakõladest. Sellises pingeväljas, nagu näeme, elavad ka kaasaja kirikud.
Ameerika kristlasest juhtimisteoreetik Bill Hybels on kirjutanud raamatu „Püha rahulolematus,” kus ta näitab, et iga elumuutva otsuse ja teo taga on rahulolematus olemasolevaga. Ka usku võib kirjeldada kui teelolemist ja lõputu uuenemist. Kas ei või aga pühast rahulolematusest saada „paha rahulolematus,” kui koos pesuveega heidetakse välja laps? Kui ei osata või taheta hinnata midagi, mis seni tehtud. Kui kirikus, tema organisatsioonis ja õpetuseski nähakse pigem kammitsat. Kui ainsaks lahenduseks on kafkalik tees: Ära siit, ainult ära siit – see ongi minu siht!
Umbes samal ajal kui koolipoisina Kafkat lugesin, kirjutasin lühiluuletuse, mis ka ära trükiti:
„Pikk, pikk on see tee, mille keskel on Põltsamaa,
ühte otsa asja ei ole ja teisest asja ei saa.
Kõige parem on olla keskel, sest keskel on kodune
ja lõppude lõpuks ju ongi, me eneste kodu see!”
Sellele lapse luuletusele sekundeerib eesti rahvatarkus: Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad!
Võib-olla sellise koduigatsuse tõttu on mulle mällu sööbinud noore pastorina kuuldud Jouko Martikaineni ettekanne „Luterlus kristlike konfessioonide keskel?” Ettekandja püüdis näidata, kuivõrd keskseid usutõdesid - õpetust, traditsiooni ja spirituaalsust luterlus esindab. Samas juhtis ta pilgu arengutele, milles tasakaal näib kaduvat. Ettekanne tekitas minus vastakaid tundeid – nii uhkust kui hirmu.
Tõepoolest. Kui ühele poole jäävad traditsioone esindavad ajaloolised kirikud - katoliiklus ja õigeusk, teisele poole aga reformeeritud kirik, baptistid, metodistid ja mitmesugused vabakogudused, kes on suurema osa ajaloolisest pagasist hüljanud, mis iseloomustab siis luterlust? Kas suudame hõlmata mõlema poole vaimulikku rikkust või oleme äkki istunud kahe tooli vahele? Martikaise meelest ei pääse keskpositsoon oma hädadest. Paljudes küsimustes, milles teised kirikud on otsusekindlad, on luterlus kõikuv.
Mis on siis luterlik identiteet ja kas see, mis on luterlusele ainuomane, ei osutu ristiusu terviku seisukohalt hoopis marginaalseks ja häirivaks? Kas ei toimi meist paremale ja vasakule jäävad suured teoloogilised kogukonnad ja kontseptsioonid tõmbejõuna, mis ka luterluse sisemiselt lõhestab? Teame ju hästi, et ka Eestis on esinenud mõlemasuunalisi liikumisi. Kas see ongi luterluse eripära?
Õnneks mitte! Tegu on üldinimliku nähtusega, mida kohtame igas kirikus. Alati on võimalus, et konservatiivid muutuvad veel konservatiivsemaks ja liberaalid veel liberaalsemaks. Kiriku moodustavad need, kes teevad koostööd. Äärmused kaovad aga silmapiiri taha ja haihtuvad uhkesse üksindusse. Kiriku ülesanne on ühendada.
Lootkem, et luterluse eripära – olgu selleks siis õigeksmõistuõpetus, arusaam käsu ja evangeeliumi vahekorrast või kahe valitsusvõimu eristamine, võib rikastada ka teisi kirikuid, nagu ta seda ongi juba teinud. Samas on luterlusel eriline võimalus olla oikumeeniliseks sillaks universaalse kiriku erinevate poolte vahel. Nii võib probleemist saada lahendus ja nõrkusest tugevus. Muidugi peame siin silmas pidama üht: oluline pole üle võtta või matkida mõne kiriku eripära, küll aga tunnistada ja tunda ühtsust selles, mida alati, kõikjal ja kõige poolt on usutud!
Kui tahame käituda kirikuna, on meil põhjust kriitiliselt vaadata ka endasse ja vastu astuda ekstreemsetele arengutele, mis kõigutavad luterluse keskpositsiooni – olgu selleks siis patu ja perekonna mõiste ümberhindamine, neitsistsünni või Kristuse ülestõusmise ime kahtluse alla panemine või viimse kohtu eitamine. Me teame, et kirik mitmetel maadel seisab ilmalikustuva ühiskonna suure surve all ja vajab ka meie eestpalvet ja selget tunnistust, et usus kindlaks jääda.
Kristlus annab alati vabaduse ja ülesande oma usk kriitiliselt läbi katsuda. Kristuse ihu teostub ja saab nähtavaks aga selle kaudu, mida me Jumala Sõnale toetudes oleme kirikuna kokku leppinud. Selles väljendub Kristuse armastav ligiolu. Selle teenistuses tuleb olla nii peapiiskopil, kirikuvalitsusel kui igal vaimulikul.
Tänan teid südamest, head kaasvõitlejad, et ekklesioloogiline tundlikkus ja koostöö meie kirikus on järjest kasvanud. Julgen väita, et oleme täna ühtsemad kui kogu taasiseseisvuse ajal, sõjaeelsest ajast rääkimata. Sellest kõneleb nii kirikukogu ladus töö kui ka piiskopliku nõukogu võimekus lahendada suuri ja põhimõttelisi vastuolusid - nagu sündis näiteks eelmisel aastal.
Meie kiriku positsioon Eesti Kirikute Nõukogus ja suhetes teiste kirikutega – iseäranis õigeusu kirikuga – on leidnud tunnustust. Meie kirikul on kõik eeldused teha oma rahva keskel head tööd. Oma ametiaja jooksul olen järjest enam hakanud mõistma, et kodus on hea olla. Kus mujal kui siin võime püha rahutuse kõrval kogeda ka püha rahulolu.
Tegutsegem siis selle nimel, et meie kirik oleks tõmbekeskuseks, kus saab igapäevaselt kogeda küünarnukitunnet, nagu täna siin laua ääres. Jäägu minevikku silgusõjad, sest kirikus ei jagune me peremeesteks ja sulasteks vaid oleme vennad ja õed, kes võtavad toitu Issanda laualt. „Minu õnn on, et olen Jumalale ligi!” ütleb tänavuse aasta juhtsõna. Õnnistagu Issand teid kõiki ja kogu meie kirikut!