« tagasi


Kristlane täna Maarjamaal


Sarnasus ja erinevus varasemaga

Maarjamaa nimetus on 800 aastat vana, kristlase eluiga ca 80 aastat?

Augustis tähistas Torma kihelkond ja kogudus oma esmamainimise 700. ja Palamuse kogudus 780. aastapäeva. Septembris sai Vigala kirik 675. aastaseks. Eelmisel suvel peeti 600. aasta juubelit Rõngus ja Urvastes ning 725. aastapäeva Koerus. Kuidas tajume seda auväärset ajalugu?

1.VÄIDE: Kristlane tänasel Maarjamaal on olemuslikult sarnane kristlasega igal ajastulrohkem ühendab kui eristab meid – st. osadus toimib.

2.VÄIDE: inimeste elatustase on tohutult kasvanud, kuid õnn mitte sedavõrd. Kristlasena peaksime olema tänulikumad.

Usuvaenamisest usuvabadusse

Kaasaja Eesti ühiskond tuleb ajast, kui kirikule kuulutati kadu ning igas usklikus nähti potentsiaalset riigivaenlast - nii nagu ka meie tänaste tipp-poliitikute hiljutistest sõnavõttudestki võib välja lugeda. Ühelt poolt tähendas selline hirmuvalitsus inimeste võõrandumist kirikust, leigete eemalejäämist, teisalt usulise initsiatiivi koondumist ustavate kitsa ringi, sealhulgas vaimulike kätte. See ehitas kohati tänaseni püsiva Berliini müüri kiriku ja ühiskonna vahele. Kirikut otsekui ei loeta kogukonna osaks ning inimese usku peetakse vaid tema isiklikuks asjaks, millest ei kõlba kõnelda. Taju religioosse teema olulisusest ühiskonnale hakkab alles tasapisi tärkama.

3.VÄIDE: kristlastel tuleb teadvustada erinevust Nõukogude Liidu ja tänase Eesti Vabariigi vahel ning maksimaalselt kasutada meile usuvabadusega antud võimalusi. Keegi peale meie endi ei saa meid takistada olemast maa soolaks.

4.VÄIDE: Selle asemel, et küsida, mida kirik teeb minu heaks, peaks iga kristlane küsima, mida teen mina kiriku heaks. Algatused sotsiaaltöö, hariduse või muusika vallas ei peaks tulema ainult koguduse või kiriku keskusest, vaid inimestelt endilt, nagu ka tahe kirikuhooneid korrastada või lausa uusi kogudusi rajada.

Minoriteedi hädad ja eelised.

Sajandeid on Maarjamaa olnud domineerivalt kristlik, veel enne teist maailmasõda kuulus kirikusse ligi 99% elanikkonnast. Hoolimata poole sajandi pikkusest nõukogulikust kultuurikatkestusest on see kujundanud arusaama kristlaste käitumisest ja kiriku toimimisest. Nüüd kuulub kirikusse (sealjuures erinevatesse) vaid ligi kolmandik rahvast. Üks asi on samastuda ühiskonna peavooluga, teine asi esindada vähemust. Enamuse moraalne surve vabastab üksikkristlase oma usu tõestamise vajadusest ning pehmendab kohustust seda oma lastele ja lastelastele edasi anda – usuõpetuse eest hoolitseb riik, kirik ja üldhariduskool. Sarnaselt toimivad kaasajal ka meie naabermaade suured kristlikud ühiskonnad.

5.VÄIDE: Koguduslik elu peaks kujunema palju enam sõpruskonnaks ja osaduskonnaks kui seni. Isiklik usk on tugev ja mõttekas vaid siis, kui ta toetab usukaaslasi ja toetub ka ise nendele.

6.VÄIDE: Kristlasel tuleb püsida Pühakirja kindlal alusel, nagu seda on teinud kirik läbi sajandite ja mitte üritada seda maailma kõrvu mööda ümber seletada.

7.VÄIDE: Tänane kristlane Maarjamaal hoiab oma usulist pärandit ja austab teiste oma, pidades silmas ühtsust paljususes. See võimaldab ehitada ja kogeda üht püha kristliku (katoolset) kirikut, mille ilusaks väljenduseks oli ka Maarjamaa aasta avavesper!

Kristlus kui tuleviku suur idee

Inimeseks olemise kontekstis on kõik uus unustatud vana. Otsides Euroopa hinge või Eesti Nokiat - suurt ideed, mis mõtestaks ühiskonna ja üksikinimese pingutused, on usk kõige universaalsem. Seda ainult kinnitavad katsed pöörduda ühelt poolt tagasi animismi ja sünkretismi maailma ja teiselt kehtestada legaalset tsiviilreligiooni. Ristiusul on kindlasti pakkuda palju parem ja läbiproovitum sõnum: lunastususundina vabastab ta inimese tema eksimuste ja süü koorma alt ning annab Kristuses eesmärgi ja väe, elada uut, pühitsetud ja jumalanäolist elu.

8.VÄIDE: Tänane Maarjamaa mitte ainult ei vaja kristlasi, vaid kristlaste käes on ka Maarjamaa tulevik.


Andres Põder
Peapiiskop

19.10.2014 Ettekanne juhatuse esimeeste konverentsil Nelijärvel

« tagasi  üles