Kristlane täna Maarjamaal

Sarnasus ja erinevus varasemaga

Maarjamaa nimetus on 800 aastat vana, kristlase eluiga ca 80 aastat?

Augustis tähistas Torma kihelkond ja kogudus oma esmamainimise 700. ja Palamuse kogudus 780. aastapäeva. Septembris sai Vigala kirik 675. aastaseks. Eelmisel suvel peeti 600. aasta juubelit Rõngus ja Urvastes ning 725. aastapäeva Koerus. Kuidas tajume seda auväärset ajalugu?

• Mis siis, kui kirik oleks ajaportaal? Kui uksest sisse astudes satud jumalateenistusele oktoobris 1414 või 1614? Kui jätta kõrvale inimeste keel ja riietus, kui koduselt võiksime end sellel jumalateenistusel tunda? Ehk aitavad seda mõista Tallinna Pühavaimukiriku pastori Georg Mülleri jutlused 1600-ndate algusest (ilmunud 2007. aastal Ilmamaa sarjas)? Enam-vähem sarnasena on püsinud jumalateenistuse kord. Ehk mõni lauluviiski – näiteks „Mu süda ärka üles”. Ajalisest kokkusobivusest olen mõelnud ka õigeusu kirikus, mille liturgia ulatub tagasi kirikuisadeni.

1.VÄIDE: Kristlane tänasel Maarjamaal on olemuslikult sarnane kristlasega igal ajastul – rohkem ühendab kui eristab meid – st. osadus toimib.

• Kus on aga hobused kirikaia ääres? - Hoopis autod! Ning mis imelikud tirinad vahel keset jutlust? – Mobiilihelid! Ilmne on tohutu erinevus välises: K. E. von Baeri 1814. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud töö „Eestlaste endeemilistest haigustest” maalib trööstitu pildi: „Eluasemed annavad tunnistust nii vaesusest kui räpasusest.” Baeri masendavad kirjeldused võivad olla tendentslikud, kuid küllap on õigus neilgi, kes ütlevad, et Eestis pole kunagi nii hästi elatud kui nüüd. Samas julgen kahelda, kas ka õnnelikumalt. Kasutades kõige lihtsamat õnnevalemit – soovide kokkulangevust tegelikkusega - võib küsida, kas rõõm sajandeid tagasi kallima poolt kingitud lillekimbust oli ikka pisem kui nüüd Armani lõhnaõlist.

2.VÄIDE: inimeste elatustase on tohutult kasvanud, kuid õnn mitte sedavõrd. Kristlasena peaksime olema tänulikumad.

Usuvaenamisest usuvabadusse

Kaasaja Eesti ühiskond tuleb ajast, kui kirikule kuulutati kadu ning igas usklikus nähti potentsiaalset riigivaenlast - nii nagu ka meie tänaste tipp-poliitikute hiljutistest sõnavõttudestki võib välja lugeda. Ühelt poolt tähendas selline hirmuvalitsus inimeste võõrandumist kirikust, leigete eemalejäämist, teisalt usulise initsiatiivi koondumist ustavate kitsa ringi, sealhulgas vaimulike kätte. See ehitas kohati tänaseni püsiva Berliini müüri kiriku ja ühiskonna vahele. Kirikut otsekui ei loeta kogukonna osaks ning inimese usku peetakse vaid tema isiklikuks asjaks, millest ei kõlba kõnelda. Taju religioosse teema olulisusest ühiskonnale hakkab alles tasapisi tärkama.

• Tänapäeva Maarjamaal ei ole ühemõtteliselt selge, kas kellegi usuline kuulumine on negatiivne või positiivne tunnus, kas põhiseaduses tagatud usuvabadust tuleks mõista negatiivses või positiivses võtmes s.t. näha õigusena usust vabaneda või õigusena oma usku võimalikult igakülgselt teostada ja tunnistada.

3.VÄIDE: kristlastel tuleb teadvustada erinevust Nõukogude Liidu ja tänase Eesti Vabariigi vahel ning maksimaalselt kasutada meile usuvabadusega antud võimalusi. Keegi peale meie endi ei saa meid takistada olemast maa soolaks.

• Usuvabadus toob kaasa rahva usulised otsingud. Näeme paljude uute koguduste ja usuliikumiste sündi. Religioossel maastikul saab aina määravamaks kodanikualgatus. Ajaloolise rahvakirikuna on EELK-l head eeldused taastada oma rahvapärasus, oma võimekuse kasv kristlaste omaalgatusena. 

4.VÄIDE: Selle asemel, et küsida, mida kirik teeb minu heaks, peaks iga kristlane küsima, mida teen mina kiriku heaks. Algatused sotsiaaltöö, hariduse või muusika vallas ei peaks tulema ainult koguduse või kiriku keskusest, vaid inimestelt endilt, nagu ka tahe kirikuhooneid korrastada või lausa uusi kogudusi rajada.

Minoriteedi hädad ja eelised.

Sajandeid on Maarjamaa olnud domineerivalt kristlik, veel enne teist maailmasõda kuulus kirikusse ligi 99% elanikkonnast. Hoolimata poole sajandi pikkusest nõukogulikust kultuurikatkestusest on see kujundanud arusaama kristlaste käitumisest ja kiriku toimimisest. Nüüd kuulub kirikusse (sealjuures erinevatesse) vaid ligi kolmandik rahvast. Üks asi on samastuda ühiskonna peavooluga, teine asi esindada vähemust. Enamuse moraalne surve vabastab üksikkristlase oma usu tõestamise vajadusest ning pehmendab kohustust seda oma lastele ja lastelastele edasi anda – usuõpetuse eest hoolitseb riik, kirik ja üldhariduskool. Sarnaselt toimivad kaasajal ka meie naabermaade suured kristlikud ühiskonnad.

• Vähemuse tugevus on kokkuhoidmises, kogukonnatundes, sest ühtsuses peitub jõud. Vähemuskogukonnas säilib paremini usuline identiteet ja traditsioon. Nii on see ka rahvusrühmadega. Vähemuse ülesandeks on toetada iga oma liiget, aidata tal leida keskkond, kus ta end hästi tunneb, vaimne kodu, kus ta saab areneda ja kasvada. Selleta, sotsialiseerudes ilmalikku ühiskonda, minetab ta oma identiteedi.

5.VÄIDE: Koguduslik elu peaks kujunema palju enam sõpruskonnaks ja osaduskonnaks kui seni. Isiklik usk on tugev ja mõttekas vaid siis, kui ta toetab usukaaslasi ja toetub ka ise nendele.

• Kui ühiskonna peavool on kirikuvõõras, on raskendatud vaba diskussioon avalikkusega. Enamus lihtsalt ei suuda mõista kristlaste väiteid ja terminoloogiat, sest puuduvad kultuurilised eeldused. Nad küll ootavad, et kirik võtaks üle nende arusaamad, kuid pole valmis olema avatud kirikule. Asjata ei hoiata apostel Paulus (2Kr 6:14): „Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega?” Sellest tulenevalt erineb kiriku avatus kristlikes ühiskondades avatusest minoriteetsetes ühiskondades. Vahel ei mõista seda ka vaimulikud ja teoloogid, nagu ilmnes „Humanistliku kristluse manifesti” üllitamisel mõned aastad tagasi.

6.VÄIDE: Kristlasel tuleb püsida Pühakirja kindlal alusel, nagu seda on teinud kirik läbi sajandite ja mitte üritada seda maailma kõrvu mööda ümber seletada.

• Tänase Maarjamaa usuelu on andnud erakordse tulemuse kristlaste ja kirikute koostöö osas. EKN ja teised kristlikud osaduskonnad on suutelised rääkima ühel keelel ja ühel meelel nagu nelipühi päevil. Seda on pandud tähele ka kaugel väljaspool Eestit ning see võib olla pärmiks teistegi maade kirikutele.

7.VÄIDE: Tänane kristlane Maarjamaal hoiab oma usulist pärandit ja austab teiste oma, pidades silmas ühtsust paljususes. See võimaldab ehitada ja kogeda üht püha kristliku (katoolset) kirikut, mille ilusaks väljenduseks oli ka Maarjamaa aasta avavesper!

Kristlus kui tuleviku suur idee

Inimeseks olemise kontekstis on kõik uus unustatud vana. Otsides Euroopa hinge või Eesti Nokiat - suurt ideed, mis mõtestaks ühiskonna ja üksikinimese pingutused, on usk kõige universaalsem. Seda ainult kinnitavad katsed pöörduda ühelt poolt tagasi animismi ja sünkretismi maailma ja teiselt kehtestada legaalset tsiviilreligiooni. Ristiusul on kindlasti pakkuda palju parem ja läbiproovitum sõnum: lunastususundina vabastab ta inimese tema eksimuste ja süü koorma alt ning annab Kristuses eesmärgi ja väe, elada uut, pühitsetud ja jumalanäolist elu.

8.VÄIDE: Tänane Maarjamaa mitte ainult ei vaja kristlasi, vaid kristlaste käes on ka Maarjamaa tulevik.