Head kirikulised, vennad ja õed! Tervitan teid Jämaja uue kiriku 150. aastapäeva puhul. Just 27. septembril 1864, pühitseti see kirik sisse. Jutluse aluseks leidsin sobivat meie kirikukalendris tänaseks päevaks antud juhtsõna apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele 9:16: „See on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti.”
On päevselge, et meie tegudel või tegematajätmistel on tulemused ja tagajärjed. Külv on ilus pilt kogu inimese vaimuelu kohta. Tähendab ju ladinakeelne sõna cultura otseselt viljelemist ja harimist. Samast tüvest on pärit ka sõna kultus, mis väljendab nii viljelemist, hoolitsemist, austust kui ka jumalateenistust. Jah, on olemas nii hariduspõld kui usupõld.
Pühakiri võrdleb inimesi sageli Jumala põllumaaga ja jumalariiki ja meie tegemisi selles külvi ja lõikusega. Kas 150 aastat siinset uut kirikut on rohke või kasin lõikus? Ja kui palju on olnud selle pühakojaga seotud inimesi? Inimesi, tänu kellele see kirik on rajatud ja püsinud, kes siin on leidnud hingerahu ja rõõmu? On seda palju või vähe?
Vaatasin ajalooraamatust järele, et esimene kirik rajati Jämajasse tõenäoliselt juba 13. sajandil, seega aastatel 1200... See on olnud suur ja väsimatu külvitöö, mille jätkumise ilus tunnistus on ka praegune kirik ja kogudus.
Külvi puhul on aga alati väga olulisene küsimus, mida, kuhu ja kuidas külvata. Ideaalid ja eeskujud, väärtused ja valikud, prioriteedid hariduses ja ideoloogias mõjutavad kogu ühiskonda. Näeme tuliseid vaidlusi selle ümber, kas alkoholi tarbimine avalikus ruumis on õige või vale ja mida õigupoolest tähendab perekond ja abielu. Vaieldud on sellegi üle, kas üldhariduskoolis peaks olema usuõpetus. Psühholoogid küsivad koolivägivalla ja poliitikud korruptsiooni põhjuste järele. Prohvet Hoosea sõnul: „Kes külvab tuult, see lõikab tormi” (Ho 8:7).
Tänane tarbimisühiskond on seadnud esikohale meie ihulikud vajadused ja hetkenaudingud, taandades inimese üksnes bioloogiliseks olendiks, asjaks või instrumendiks. Üldinimlik küsimus, kuidas oma hinge eest hoolt kanda, on jäänud kirjandusklassikasse.
Apostel Paulus aga hoiatab kirjas galaatlastele: „Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.” (Gl 6:8). Küllap see nii on – mida me soosime, see kasvab.
Või tuletagem meelde Jeesuse retoorilist küsimust Markuse evangeeliumis: „Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” (Mk 8:36). Jah. Usk Jumalasse võib tunduda pisiasjana, mis ei kõlba turul müüa ega patta või panka panna. Siiski kaalub see üles kõik maailma rikkused. Ususeeme on hindamatu. Kellel see on, on juba rohkelt külvanud.
Küsides, kuhu külvata, toob Jeesus Matteuse evangeeliumis leiduvas tähendamissõnas külvajast välja veel ühe tahu (Mt 13). Hoolimata meie pingutustest ja heast tahtest, näib, et suur osa meie tööst on tühi töö. Küll langeb osa seemet tee äärde, kus linnud selle ära nokivad, osa kivisele maale, kus see ei juurdu, osa ohakatesse, kus see lämbub. Põhjusi, miks kantslist kuulutatu ja kirikus kuuldu vilja ei kanna, on palju – nii kaasinimeste kui meie endi elus.
Kui me siis ka ise panustame Jumala riigile nö näpuotsast, võib tulemus olla null. Just seetõttu õhutab apostel külvama rohkesti! Uurima ja kuulutama Jumala sõna rohkesti, palvetama rohkesti, käima kirikus rohkesti! Jumal ei koonerda, tal jätkub seemet, tema armastus on põhjatu. Ja kui keegi tema sõnast puudutatud saab, kui ta elu uueneb, on ka lõikus ülirohke.
Loos kadunud ja taasleitud lambast ütleb Jeesus: „Nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.” (Lk 15:7).
Jah, ka kiriku elus tuleb ette kesiseid aegu, sest päevad, aastad ja ajastud pole vennad. Esimest korda juhtusin siia kirikusse just koguduse aastapäeval, 45 aastat tagasi. Kirjutasin seejärel ühe luuletuse, kus püüdsin väljendada pidupäeva ja argipäeva kontrasti. Otsisin selle üles ja loen teilegi paar salmi:
Kui kedagi ei ole tõesti enam – hing ahatu kui süütu talle nutt.
On raugus rinnas hangund küünlavaha ja lilledelgi närbumiserutt.
Kuid päeval sel, mil hellaks läinud altar, ja armastuses langend vahetekk
ning Jumal teab kuis tuhmund võlvi alla on tulnud tuimund hingedesse lekk,
neil pinkidel, mis tänutundes voolit, siis tühjust pole suures rõõmus ses,
et süda võõraimgi on omaks saand koraali küll ühtund ahastuses, ühtund hõisetes.
Jah, küllap soovime, et iga päev võiks olla pidupäev.
Ligi pool sajandit tagasi tundus mulle, et tegu on õige väikese maakoguduse ja otsekui alakasutatud kirikuga. Eelmise aasta aruande põhjal on siinses koguduses aga praegugi üle kolmesaja liikme ning 125 liikmeannetajat, on olnud ristimisi ja leeritamisi. On usuelu, mis jätkuvalt kannab head vilja ja laseb tõeks saada heebreakirja sõnu: „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti!” (Hb 13:18).
Täna, kui meenutatakse ka 20. aasta eest toimunud parvlaev „Estonia” katastroofi ja mälestatakse hukkunuid, on põhjust meenutada, et ka kirikut on läbi ajaloo võrreldud laevaga ning vähem või rohkem väljendub see ka kirikuarhitektuuris. Esmajoones on see aga pilt Jumala päästest ning Jeesus ütleb, et kirik on midagi, mida isegi põrguväravad ära ei võida. (Mt 16):
Inimlikus maailmas ei ole uppumatut alust. Oleme patused ja surelikud inimesed. Ainult Jumal kingib ja hoiab elu ning kannab meid oma armu läbi Jeesuses Kristuses igavesse rahusadamasse. Üksnes elu Kristuses saab olla tõeliselt viljakas. „Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha”, kinnitab ta Johannese evangeeliumis.
Olgu ka Jämaja kirik selleks paigaks, kus igaüks ikka ja taas seda kogeda ja selle üle rõõmustada võib. Õnnistusrikast aastapäeva!