Tervitan teid, head kirikulised, Eesti Kirikute Nõukogu 25. aastapäeva puhul apostel Pauluse sõnadega kirjast efeslastele 4:1–3: „Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.“
Armsad õed ja vennad Kristuses! Apostel sõnastab ristiusu olemusliku ülesande – elada Kristuse kutsumise vääriliselt, mis tähendab ühtaegu armastust, osadust ja ühtsust. Tarvitseb vaid meenutada Jeesuse soovi, et oleks üks kari ja üks karjane, või ülempreesterlikku palvet, et „et kõik oleksid üks.” Piibellikud pildid viinapuust ja okstest, ihust ja liikmetest või vaimulikust kojast, mis ehitatakse üles elavatest kividest, ainult täiendavad seda.
Miks on üksolemine Jeesusele nii tähtis? Inimestena on Jumal meile andnud kaks kokku kuuluvat ja samas vastandlikku väärtust – individuaalsuse ja kollektiivsuse. Iga inimene on ainukordne ja sellisena Jumalale kallis. Samas kuulume kokku kellegi teisega, kellest sõltub meie inimeseks olemine ja inimnäosus. Oleme osa tervikust, mis kätkeb nii Jumalat kui tema loomingut. Pattulangemine on aga lõhkunud selle vastandite ühtsuse.
Individuaalsusest saab individualism ja isekus, lahusolek Jumalast lööb lõhe ka inimsuhetesse. Veidi varem, Efesose kirja teises peatükis, rõhutab apostel Paulus, et Kristuse lunastustöö sisuks on lepitus: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses, olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu.”
Apostel lõpetab selle mõttekäigu piduliku deklareerimisega, et nüüd ei ole te enam „võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks vaimus.”
Kiriku kui vaimuliku templi ehitus selles maailmas on jätkuv. Ka Eesti Kirikute Nõukogu on osa sellest protsessist. Kõik, kes on kuulnud ja järginud Kristuse kutset, on püüdnud seda ülesannet täita oma parima äratundmise kohaselt, pidades silmas nii Kristuse armastuskäsku kui oma arusaamist Jumala sõnas kätkevast tõest. Seda sihti pole lihtne saavutada. Näeme kurvastavat olukorda, kus kristlaste eneste keskel ilmnevad sageli suured erimeelsused.
Nii, nagu kirikuhoone ehitust mõjutavad keskkonna- ja ilmastikuolud, mõjutab meie koostööd ja vaimuliku hoone ehitust ajastu mõttelaad ja eluhoiak, vahel otsene väline sekkumine, samuti rõhuasetused meie isiklikus usuelus. Asjata ei juhi apostel Paulus tähelepanu alandlikkuse, tasaduse, pika meele ja sallivuse vajadusele. Need on omadused, mis ei sünni üleöö, vaid on usu viljadeks, kasvades välja Kristuse järgimisest.
Apostel Paulus on vangis Kristuse pärast! Seal tunneb ta eriliselt igatust osaduse järele, mõistab kristlaste kokkukuuluvuse väärtust, sest ühtsuses peitub jõud. Eesti kristlaste ja kirikute koostöö sai olulise tõuke ajal, kui kogu meie rahvas ägas usuvaenuliku võõrvõimu ikke all otsekui Paabeli vangipõlves. Niipea, kui avanes võimalus avalikuks tegutsemiseks, algas ka kristlike, sealhulgas interkonfessionaalsete ja oikumeeniliste organisatsioonide loomine. See oli spontaanne liikumine, oli südamekutse.
On huvitav, et Eesti Kirikute Nõukogu idee autorit pole õnnestunud leida, hoolimata katsetest pakkuda välja üht või teist nime. Koguteoses „Eesti oikumeenia lugu" tunnistatakse, et kaasaegsete mälestustes domineerib arusaam, et EKN-i sünni taga on Kristus ise. Tsiteerin: „Metafüüsilisi lahendusi EKN-i asutamise kohta on välja pakkunud praktiliselt kõik EKN-i asutajaliikmed.” Pauluski räägib nimelt Vaimu antud ühtsusest.
Armsad õed ja vennad! Olgem Jumalale selle armu eest tänulikud! Olgem tänulikud inimeste eest ja inimestele, kes EKN-i loomises ja tegevuses on osalenud! Pidagem kalliks ja arendagem oikumeeniat, sest kust mujalt peaks algama inimvaimu ja ühiskonda tervendav üksteisemõistmine ja osadus kui kristlaste keskelt? Mis võiks olla veenvam, kui ühine tunnistus Kristusest, kes meie eksimused ja patud on kandnud ristipuule, et me vabana ja isetuna teeniksime Jumalat ja üksteist.
Tõeliselt suured isiksused on seda ülesannet mõistnud ja ette elanud. Tänagi on kõnekad krahv Ludwig von Zinzendorfi laulusõnad: „Ühenduses kosutada võta oma rahvast sa, / et ei ühtki liiget leita Sinust osa saamata! / Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus Sinu rahva soos, / siis maailmgi tunneb, ütleb: / „Siin on Jeesu jüngrid koos!””
Õnnistagu Jumal Eesti Kirikute Nõukogu, tema liikmeskirikuid, meie maad ja rahvast! Aamen.