Fl 3:20 ütleb apostel Paulus: „Meie kodupaik asub taevas”.
„Meie elu on taevas” – nii pealkirjastas legendaarne kirikuõpetaja Harri Haamer oma Siberi mälestused. Ta kirjeldab ülekuulamist, kus talt nõuti aru ta kuritegude kohta. Oskamata neid leida, teatas ta: „Olen varas: iga päev, kui meid jalutuskäigule viiakse, heidan pilgu taevasse, kuigi valvurid on selle karmilt keelanud.” Seegi avameelsus tõi kaasa hoobi näkku.
Taevas oli midagi lubamatut, taevas oli vaba, seda ei suutnud inimlik võim allutada, see ühendas mahajäänutega, see oli inimvaimu kodu.
Suurim taktika ja traagika, mis kogu ebainimliku kohtlemise juures küüditatutele osaks sai, oli lahutamine kodupaigast, lähedastest, kallitest inimestest. Taheti läbi lõigata juured, et kustuks eluvaim ja lootus. Nende kümne tuhande hulgas, keda 1941. aasta juunis minema viidi, oli vähemalt kolmandik lapsi ja noori, alles kujunevaid isiksusi, kes iseäranis vajavad kodusoojust ja armastust.
Ma tahaksin kodus olla... – need lauluread said otsekui hümniks meie kannatanud rahvale. Tänased Eestimaalt lahkujad võiksid mõelda tuhandetele, keda rongid vedasid Siberi avarustesse, ja paadipõgenikele, kelle selja taga sulgus raudne eesriie, kuid kelle südamed põlesid igatsusest kodumaa järele.
Kodu on mu kindlus. Koduigatsus kuulub inimolemusse. See soov ei lakka, sest kodu ei saa kunagi päris valmis. Ikka on ta natuke eemal ja kättesaamatu. Ometi pärineme me sealt, kasvame selle najal, püüame seda luua ja sinna välja jõuda. Me vaatame lootusrikkalt selle poole. Sünnimaa on selle jääva kodu maine võrdkuju. Tema pärisnimeks on aga taevas.
Harri Haamer meenutab ka kaasvangi, kes arvas, et kultuur ja haridus asendab Jumala. „Milleks Sul teda vaja on,” küsis kaaslane, „oled ju haritud mees?”. „Ma kardan,” vastas Harri, „kardan et ülespoole vaatamata kaotan oma väärikuse.”
Seitse kuud hiljem taas kohtudes oli kaasvang murtud mees, meeleheitel ja hoolimatu. „Milleks siin haridus, kultuur või inimväärikus, nagunii on lõpp seal kivide vahel,” osutas ta laagri surnuaiale. „Ei, lõpp pole seal, vaid taevas,” vastas Harri.
70 aastat tagasi pühitseti siin küüditamisohvrite mälestusplaat. Tollast laululehte kasutame ka täna Tallinna Jaani kirikus toimuval mälestuspalvusel. Olgu see austusavaldus ühtaegu tunnistus – ei Siber ega haud pole lõpp – meie elu, meie kodupaik on taevas! Aidaku see usk hoida inimväärikust ja vabadust, armastada oma kodumaad ja rahvast.