Ettekanne Euroopa Kirikute Konverentsi rahvuslike oikumeeniliste nõukogude peasekretäride kohtumisel, teemaks „Kristlus Eesti ühiskonnas“.
Kirikutel ja kristlastel on olnud oluline roll Eesti taasiseseisvumise protsessis. Nõukogude ajal olid kirikud ainsad legaalsed organisatsioonid, kes vastandusid riigi ideoloogiale ja olid seega taimelavaks teisitimõtlemisele ja iseseisvusideele. Paljud vaimulikud ja ilmikkristlased osalesid 1980-ndate lõpul tekkinud iseseisvusliikumistes nagu Muinsuskaitse Selts, Kodanike Komiteed ja Rahvarinne. Vaimulikud esinesid massikoosolekutel ja kirikud täitusid palvetavast rahvast.
Pingeline aeg muutis aktuaalseks põhimõtte: üks kõigi, kõik ühe eest. 1989. aastal moodustati peamiste konfessioonide osalusel ja nende juhtide eestvedamisel Eesti Kirikute Nõukogu (EKN), kuhu kuulub täna kümme liikmeskirikut. EKN-i tugevuseks on olnud pariteetsus ja konsensusnõue olulisemate küsimuste otsustamisel. EKN-ist sai ka aktiivne partner riigile religioonipoliitika ja usku puudutava seadusandluse kujundamisel. EKN-i koordineerida on vaimulik teenimine vanglates, kaitseväes ja politseis, usulised saated avalik-õiguslikus meedias ja nõustamine religiooniõpetuse vallas. Poliitiliseks mõjuteguriks on kindlasti EKN-i seisukohavõtud ühiskonnaelu küsimustes, nagu kuritegevus, inimkaubandus, homoseksualism ja bioeetika.
Aastatel 1988-1992 tegutsesid ka kaks kristlikku parteid: vaimulikke ja kirikuga tihedalt seotud inimesi ühendav Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja kirikukaugem ilmikliikumine Kristlik-Demokraatlik Erakond. Mõlema esindajaid valiti ka parlamenti, kuid peagi liitusid need erakonnad suurematega. 1998. aastal tehti, peamiselt vabakoguduste baasil, taas katset kristliku erakonnana kaasa rääkida. Kahjuks pole see erakond parlamenti pääsenud ning hetkel on tema tegevus pankroti tõttu peatunud. Kirikud on võtnud hoiaku mitte teha parteide osas eelistusi – kui see ei tulene just konkreetsest valimisprogrammist. Kristlasi kuulub kõigisse erakondadesse, kus nad rohkem või vähem viivad ellu ka kristlikke põhimõtteid.
Olulisemad kiriklikud pühad – jõulud, suur reede, ülestõusmispüha, nelipüha ja jaanipäev – on Eestis riigipühadeks. Taasiseseisvumisest alates on kirik aktiivselt kaasatud rahvuslik-riiklike tähtpäevade nagu vabariigi aastapäev, võidupüha, leinapäev, lipupäev jms tähistamisse ning riiklikult oluliste mälestusmärkide avamisse. Samuti on Vaberiigi President ja valitsuse liikmed osalenud kiriklikel suursündmustel, jumalateenistustel ja konverentsidel. Parlamendierakondade juhtpoliitikute kaasabil ja osalusel on korraldatud konverentse „Kristlikud väärtused Eesti poliitikas”. Võib öelda, et kiriku osakaal avalikkuses näib suurem, kui võiks eeldada kristlaste hulgast ühiskonnas.
Nõukogude ajal võõrandatud pühakojad, pastoraadid ja kinnistud on 1990-ndate alguses käivitunud omandireformi käigus tagastatud. See protsess on laabunud päris hästi, kuigi hävinud või uude omandusse läinud objektide eest antud kompensatsioonikirjad katsid algväärtusest vaid väikese osa. Lõpetamata on mõne üksikobjekti – näiteks Tallinna Niguliste kiriku – tagastamine. Probleeme on olnud ka vallasvaraga, kuid need pole häirinud usulist elu. Pigem on probleemiks nõukogude ajal amortiseerunud hoonete restaureerimine ja haldamine, eriti olukorras, kus kirikuliikmete arv on märgatavalt vähenenud.
Eesti ususeaduse loomisel 1990-ndate alguses oli üheks võimaluseks restitutsioon – sõjaeelse seadusandluse järgimine, mis oleks tähendanud luteri ja ortodoksi kirikule eriseisundi andmist avalik-õigusliku staatuse näol. See oleks toonud kaasa tugevama seose riigiga, teatud riigikiriku tunnused. Nii negatiivsed ajaloolised kogemused kui ka kiriklike suhete ja õigustraditsiooni muutunud olukord seda suunda ei toetanud. EKN-i ja tema liikmeskirikute nõusolekul mindi kirikute ja usuühingute võrdväärse kohtlemise ja eraõiguslike juriidiliste isikutena mittetulundusühingute alla paigutamise teed.
1993. aastal vastu võetud ja 2002. aastal uuendatud „Kirikute ja koguduste seadus” sätestab usulistele ühendustele (st kirikutele, kogudustele, koguduste liitudele, kloostritele) õiguse säilitada oma organisatsiooni traditsiooniline eripära. Ühe erisusena võib nimetada võimalust registreerida kirik ja tema kogudused ühtse põhikirja alusel, kusjuures mõlemad säilitavad juriidilise isiku õigused. Omavahelised õigussuhted reguleeritakse sama põhikirjaga. Üldjoontes on „Kirikute ja koguduste seadus” hästi toiminud, kuigi erisuste osas on suhetes riigiametitega tulnud ette ka probleeme.
Suhetele riigiga aitavad kaasa kaks lisategurit: 1995. aasta Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaheliste suhete arendamiseks moodustatud asjatundjate komisjon, mis koguneb kaks korda aastas ja millel on oma alakomisjonid, ning 2002. aastal allkirjastatud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll. Protokoll sätestab valdkonnad, tegevused ja eesmärgid, mille puhul kirikutel ja riigil on võimalik arendada koostööd. Protokollile toetudes on lahendatud kirikute ees seisvaid jooksvaid probleeme, sealhulgas erinevate projektide rahastamist. Regulaarselt, kord aastas, toimuvad EKN-i juhatuse kohtumised peaministriga. EKN-i esindajaid on kutsutud – esmajoones hariduse ja sotsiaaltöö vallas – ka mitmesse riiklikku töörühma ja ümarlauda ja vastupidi.
Kirikute kui sotsiaalpartnerite kaasatus seadusloome protsessi on olnud üldiseks printsiibiks – iseäranis õigusaktide puhul, mis puudutavad kiriku tegevust. Kahjuks pole see alati toiminud, olgu ametkondade ebakompetentsuse või kirikute suutmatuse tõttu seda protsessi jälgida. Viimase viie aasta jooksul on EKN olnud kaasatud või avaldanud arvamust kümnekonna seaduseelnõu ja õigusakti ettevalmistamisel – kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu, kalmistuseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ja religiooniõpetuse ainekava, perekonnaseadus, perekonnaseisutoimingute seadus, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mitteabielulise kooselu õiguslik regulatsioon, tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ja tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirja koostamise kord, karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. On juhtumeid, kus EKN on kaasatud alles pärast kirikute poolset taotlust, samuti pole alati EKN-i seisukohaga arvestatud. Nüüd on loodud võimalus internetipõhiselt ise seaduseelnõude menetlemisel ettepanekuid teha.
Kui tuua näiteid olukordadest, mis usklike jaoks on ebapiisavalt, kui mitte ütelda, diskrimineerivalt reguleeritud, võib esimesena nimetada haridust. Eesti Vabariik pole kinni pidanud „Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist”, mille esimese protokolli artikkel 2 ütleb: „Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.” Riiklik üldhariduskool on üldjuhul jätkuvalt mittekristlik, monoideoloogiline kasvatusasutus, mille vaimsus paljusid lapsevanemaid ei rahulda. Riik ei finantseeri ka kiriklikku laste- ja noortetööd, nagu teeb näiteks samas olukorras olev Norra. Veel enam, väheseid kristlikke erakoole maksustatakse kui äriühinguid, mis ei tegutsevat avalikes huvides.
Erikohtlemine leiab aset ka seoses muinsuskaitse all olevate pühakodadega. Neile seatud lisanõuded ja -kohustused on kehtestatud terve rahva huvides, kuid nende nõuete täitmise koormuse on riik pannud üksnes usklikele. Riigipoolne toetus on seni olnud väga ebapiisav ja juhuslik, viimasel 10 aastal vaid 15% vajaminevast summast. Sellega on riivatud nii põhiseaduslikku omandiõigust kui ka sätet, mis tagab õiguse täita usutalitusi. Usutalitused on otseselt seotud pühakojaga kui vahendiga, mis religioosse põlisobjektina pole taandatav lihtsalt turukäibes olevaks kinnistuks. Loodame, et riik ka siin oma kohustusi nägema hakkab. Samas tuleb tunnustada riigi kaasabi ja suurt panust mõndede ajalooliste sakraalehituste nagu Narva Aleksandri, Tartu Jaani, Tartu Pauluse, Peterburi Jaani ja Pöide Maarja kiriku taastamisel.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ühiskonnas on kirikutel peaaegu kõik õigused ja vabadused, et oma usku viljakalt praktiseerida. Omaette teema on, et ajavaim, ühiskonna majanduslikud prioriteedid ja mõni riiklikult soositav ideoloogia ei toeta kirikute tegevust. Tuleb arvestada, et kristlased on vähemus, siiski kaalukas vähemus. Pole võimatu, et mõnest vaatepunktist näib Eesti veel täiesti kristliku maana. Peame tänama Issandat, kelle arm pole lõppenud, kes on hoidnud ja ehitanud oma kirikut.