Armsad leinajad! Sängitades täna kodumaa mulda Tõnis Kindi ja Magda Kindi põrmu, tuletan meelde apostel Pauluse sõnu kirjast filiplastele: „Aga meie kodupaik asub taevas” (3:20)
Pühakiri kõneleb, et inimelul on nii nähtav kui nähtamatu, nii ajalik kui igavene pale, et vajame nii maist kui taevast kodu. Meie sageli valusate kogemuste maailma muudab rikkaks ja ilusaks see, mille oleme kätte võitnud vaimselt. Tsiteerides taas Paulust: „Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.”
Nende kahe valdkonna, kahe riigi kodanik oli ka Tõnis Kint – mees, kes kauem kui keegi teine, ligi kaks aastakümmet – on olnud Eesti riigipea vastutusrikkas ametis ning täitnud ülesandeid, mis väärivad austust ja tänu. Kandes ekssiilvalitsuse peaministrina presidendi ülesannetes edasi Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust, võis ta oma elutöö kirkalt mäetipult juba aimata Eesti iseseisvuse taassündi.
Võib vaid kujutleda, kui raske on hoida ja esindada riiki, mis on olemas üksnes aadetes ja õigusterminites. Seda raskem, mida rohkem jääb seljataha aastaid, ilma, et midagi muutuks. See vajab usku, mis trotsib reaalsust ja reaalpoliitikat, usku, mis võidab ära maailma.
Need, kes seda suudavad, on teel ka Jumala riiki ja taevasesse koju, sest nad oskavad oodata ja näha nähtamatut. Marie Underi sõnadega: „Mis taga on ma tean. Mis ees on ja mis eespool veel, ma seda nägema pean!” Maine kodu, kogemus ja armastus üksnes tiivustavad käima seda teed.
Nii oli ka Tõnis Kindi kui riigimehega. Ta oli pärit Viljandimaa taluperest, kus õppis kalliks pidama isamaad ja kodupõlde. Ta oli kaasa elanud Eesti Vabariigi väljakuulutamisele ning osalenud selle kaitsmisel ja ülesehitamisel nii Vabadussõjas kui õppides ja arendades põllumajandust. Iseseisvusaja lõpuks oli ta jõudnud Eesti Põllutöökoja direktori ja Riigivolikogu põllumajanduskomisjoni esimehe kõrgele ametikohale.
Tõeline kodupaik on aga see, mis ei muutu olematuks ka kaotustes ja võõrsil. See püsib südames ja suunab elusamme. Pääsenuna okupatsiooni- ja sõjavintsutuste järel Rootsi, jätkas Kint mitte ainult armsaks saanud põllumajanduslikku tegevust vaid ka tööd rahvuslikul põllumaal.
Ta asus looma ja juhtima eesti põgenike organisatsioone nagu Eesti Agronoomide liit, Põllumeeste Kogud ja Vabade eestlaste Põllumajandusliit. Ta oli Eesti Rahvusnõukogu esimeheks ja ajaleht „Teataja” peatoimetajaks ning mitmetel ministrikohtadel pagulusvalitsuses. Võime meenutada Jeesuse mõistukõne sõnu heale ja ustavale sulasele: „Sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!"
Kodu on see, mis meile omane, kus meil on hea olla. Kodu pole tühi, kodus pole me üksi, seal oodatakse meid. Taevase kodu arm ja õnnistus ulatub juba sellesse ilma – ka kõige raskematesse olukordadesse, isegi surmapimedusse. Me pole siin üksi, meil on abi Jumalalt.
Õigupoolest kõlabki apostel Pauluse sõnum palju täielikumalt: „Meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust.” „Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb,” julgustab meid Jeesus ja lisab: „Mina olen maailma valgus, kes minu järel käib, ei käi pimeduses vaid tal on eluvalgus.”
Võime olla tänulikud, et Tõnis ja Magda Kint leiavad lõpuks oma viimse maise rahupaiga kodumaa mullas ja seda aastal, mil tähistame Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva. Meie iseseisvuses on ka nende panus.
Trööstigu meid aga veel enam teadmine, et nende igavene rahupaik ja eluase on taevas, et võime nad usaldada Jumala armu hoolde. Soovin Jumala rahu ja õnnistust Tõnise pojale, samuti Tõnise ja Magda sugulastele, sõpradele ja kaasvõitlejatele. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoidku meie südamed ja mõtted meie Issandas Jeesuses Kristuses.