Armsad õed ja vennad, meie kirikukogu uus koosseis on alustamas tööd igavikupühapäeva ehk Kuningas Kristuse püha järgsel nädalal, mille teemaks on Kristus, kõiksuse Issand! Tänase päeva juhtmõtteks on aga Taanieli raamatu 7:14: „Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka ja tema kuningriik ei hukku!”
Tegu on Taanieli nägemusega kellestki, kes oli „Inimesepoja” sarnane. Sellele ettekuulutusele toetub uustestamentlik arusaam Kristusest kui Inimese Pojast, kui jumalinimesest, kelle on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
Lisaks rõõmule, et on keegi, kellel on meelevald kaduvuse, surma ja ülekohtu üle ning hirmule, kuidas me patuste inimestena tema kohtujärje eest püsima jääme, tähendab Kristuse kuninglikkus veel üht olulist küsimust, milline on meie ülesanne ja vastutus tema kuningriigis ehk teisiti sõnastades, milline on meetod, millega see kuningas valitseb?
Traditsiooniliselt mõistetakse kuningat kui absoluutse võimu kandjat, kui monarhhi, kes kehtestab kõik seadused ja reeglid, kes võib dikteerida iga meie sõna ja sammu. Et oma tahet ellu viia, on tal nii sunni kui ka karistusvahendid. Meie asi on vaid kuulata ja kuuletuda. Oleks vaid iga tema sõna selge! Loeksime me tema tahet juba silmist! Selle käes, kel on kõik meelevald, oleks parim olla hingetu savi, üksnes instrument.
Mis roll on kuningriigis kirikukogul? Kuidas sobitub autokraatia demokraatiaga? Mis võim on rahvaesindajatel, koguduste ja praostkondade esindajatel Kristuse kirikus?
Lugedes evangeeliumeid, võime hämmastusega märgata, et jumalik võim on delegeeritud võim: Matteuse evangeeliumis räägitakse, kuidas Jeesus andis jüngritele meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada ja lisas: „Tehke terveks haiged, äratage üles surnud, tehke puhtaks pidalitõbised.” Veel enam, Johannese evangeeliumis ütleb ta: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud." (20:23).
Ning vaadates lõpuaegadele, tõotab ta: "Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.” (Mt 19:28). Uustestamentlikkus mõttes puudutab see tervet inimkonda.
Kui otsiksime maiseid võrdpilte, kas pole kristlased nagu kuningas Arturi ümarlaua rüütlid. Teatud hetkedel ollakse solidaarsed ja võrdsed. Kuninga otsused on need, mis on ümarlaua otsused ja ümarlaua otsused need, mis on kuninga otsused. Jumala poeg on saanud inimeseks, et anda inimlastele osa oma õigusest ja meelevallast. Kuningas Kristuse võimuvahendiks ja meetodiks on armastus ja ohver! Kas ei peaks see olema iga demokraatia, veel enam kiriku kui Kristuse ihu koostöö vundamendiks?
Aposte Paulus kirjutab: ”Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.”
Teadmine, et on olemas viimne kohtunik, kelle käes on lõplik tõde ja igavene valitsus, paneb meid teenima ja otsustama ühtaegu alandlikkuses ja lootuses. Me teame, et me ei ela oma elu ega tee oma tööd iseenese tarkusest ja jõust, vaid Kristuse antud volituse ja meelevallaga. On ajalikke asju, mis kaovad, ja inimlikke impeeriume, mis hävivad. Kristuse kuningriik ja need, kes sellesse kuuluvad, aga ei hukku.
Seepärast on ka kõik kutsutud sellesse riiki, seda riiki ehitama ja esindama – ka demokraatia kaudu, mis oma algupäralt pole midagi muud kui teokraatia – Kristuse valitsus, armastuse ülemvõim.
Apostlite tegude raamat kõneleb Jeruusalemma nõupidamisest, mida võib pidada esimeseks kirikukogu istungjärguks. Sinna kogunesid apostlid ja vanemad ning seal sündis palju vaidlemist, nagu see on kohane demokraatiale. Ometi tuletas apostel Peetrus meelde üht: seda, et me usume end olevat päästetud Jeesuse Kristuse armu läbi, mitte ajalike kommete ja eeskirjade läbi, mis võivad muutuda. Ja selle kirikukogu otsused olid ülesehitavad.
Jumal ei kirjuta ette lauluviise ega riidemoodi, raamatupidamist ega kirikuseadustikku. Ometi on ääretult tähtis, et me oma eluvaiba mustri kooskime Jumala etteantud lõimedele, päästvatele usutõdedele, mida ta on meile ilmutanud kuningas Kristuses. Need lõimed ei lõpe, need on igavesed. Ükski võim pole midagi väärt, kui see ei anna ega kanna elu. Palvetagem, et ka meie kirikukogu töö elustaks kirikut, näitaks kätte igavese elu ukse ja laseks kogeda eluvürst Kristuse ligiolu.