Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal, inimestest hea meel! Kuulgem pühakirjakohta prohvet Jesaja raamatust (9:1.5), mis oli jutluse alguseks esimesel Eesti Televisioonis üle kantud jumalateenistusel 25 aastat tagasi: „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus... Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.”
„Tere sa armuleidnu! Issand olgu sinuga!” – nende ingel Gaabrieli sõnadega Neitsi Maarjale alustas tookordne peapiiskop Kuno Pajula siit kantslist jõulujutlust. Ta rõhutas, et jõule pühitsedes oleme ka meie need armuleidnud, kellele Jumal on tahtnud valmistada rõõmu ja võrdles Eestis kujunenud olukorda prohvetliku pildiga rahvast, kes pimeduses näeb valgust ning on otsustanud minevikuvigadele selja pöörata.
Jõuluõhtu jumalateenistuse teleülekanne 1988. aastal asetub kindlasti selliste sündmuste ritta nagu öölaulupeod või Balti kett. See märkis ühiskonna enesemõistmise otsustavat muutust. Tänu kõigile, kes aitasid sellel teoks saada! Aastakümneid oli püütud inimesi küll propaganda, küll sanktsioonidega kirikust eemale hoida. Nüüd tõi riiklik televisioon jõulujumalateenistuse lausa koju kätte – kogu rahvale. Vaimne okupatsioon oli lõppenud. Rahvas, kes käis pimeduses, nägi valgust.
Evangeelium Kristuse sünnist vastandub igasugusele diktatuurile ja ainuideoloogiale. Jõulude jõud on aga suurem igast inimlikust võimust. Tollases usuvaenulikus ühiskonnas osutusid jõulukirikud magnetiks, mille poole tunglesid nii vanad kui noored. Siin leidus midagi, mida oodati ja loodeti – inimväärikust ja vabadust, usku ja armastust. Siin oli juba olemas üks teine riik , suurem ja ilusam kui see väline – otsekui maakera sees peituvat veel teine ja palju suurem maakera.
Võib küsida, kas prohvet Jesaja eksis, kõneldes 700 aastat enne Kristust valgustatud valitseja sünnist, kes kehtestaks õigluse ja rahu. Sellist võimumeest pole küll tänini sündinud. Pigem tundub, et vürstid ja füürerid võiksid jäädagi minevikku. Nad pigem tekitavad kui lahendavad probleeme. Viimast pole suutnud ka demokraatlikud juhid. Isegi president Obamat, hoolimata Nobeli rahupreemiast, on raske pidada rahuvürstiks, leiab üks saksa teoloog. Uut maailma ja inimest ei saa luua jõupositsioonilt.
Jumalal on teine, üllatav tee. Ta tuli jõuetuses, sai väetiks lapseks viletsas laudas, kesk vaesust, vaenamist ja surma. Ta andis maailmale mõtlemisainet, mis kannab jätkuvalt vilja. Üha rohkem inimesi tunnistab, et vaestest ja nõrkadest mööda vaadates ei tule rahu. Üha rohkem inimesi mõistab, et õigluse ja võimu nimel tuleb teha koostööd, mitte dikteerida. Üha rohkem inimesi tõdeb, et ohjeldamatu mammonakultus ei loo paradiisi vaid kaost.
Jeesuses Kristuses on Jumal end samastanud inimesega. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle, ” ütleb Jeesus. (Mt 25:40) Mida muud see tähendab, kui iga inimese lõputust väärtust, iga eostatud inimlapse eluõigust – õigust armastusele, rahule ja rõõmule. Oleme defineeritud Looja, mitte looduse kaudu. Ja see võtab võimukatelt nende eelisseisundi.
Alates ajast, mil Jumal sai inimeseks, ei või keegi puhta südamega kaasinimeste kannatustest mööda vaadata. Inimesed on vennad Jumalas. Antoine de Saint-Exupéry sõnadega: „See Jumala peegeldus määras igale inimesele võõrandamatu väärikuse. ... Armastus Jumala vastu on pannud inimesed üksteise eest vastutama ja asetanud neile peale lootuse kui vooruse. Et see armastus tegi igaühest Jumala saadiku, oli kõikide õnnistus iga üksiku käes.” („Lend Arrasse”)
Jõululaps on muutnud maailma, kuid veel olulisem on, kas ta muudab ka meid? Peapiiskop Kuno Pajula meenutas, et Jeesuse jaoks ei olnud aset majas, et maailm võttis ta ebasõbralikult vastu. See ebasõbralikkus on jätkunud. Ka tänapäeval leidub inimesi, kes on tõrjunud Jumala oma elust ning jäänud otsekui pimeduse poolele.
„Olud, milles Jõululaps sündis” kõneles peapiiskop, „tuletavad meile meelde ka kõiki lapsi, kes elavad viletsuses ja vaesuses meie rikkal 20. sajandil. Nad tuletavad meelde põgenikke, kodutuid, sõdade ja katastroofide ohvreid, kõiki kannatavaid inimesi. Nad tuletavad meelde ka vanu, kes keset jõukust ja heaolu on jäänud ilma armastuse soojusest, kes peavad kannatama üksindust või mahajäätust.” Kas ei kõla need 25 aasta eest öeldud sõnad tänapäevaselt?
Kas ei kisenda maailm jätkuvalt kellegi järele, kes tuleks meie inimlikku viletsusse, kes annaks meile lootust ja eneseväärikust elu pimedates hetkedes, eksimustes, jõuetuses, süüs ja surmas? Kes annaks meile jõudu armastada, hoolida ja aidata? Kes muu seda suudaks, kui vaid täiuslik armastus, kui see, kelle päralt on armastuse kuningriik, kes kehtestaks armastuse ülemvõimu? See, kes meid enne on armastanud.
Ei, prohvet Jesaja ei eksinud! Ta teadis hästi, kellele kuuluvad need kuninglikud nimed: „Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” Sealsamas Jesaja raamatus kirjeldatakse tema ülesannet: „Ta võttis enese peale meie haigused ja kandis meie valud, teda haavati meie üleastumiste pärast, karistus oli tema peal, et meil oleks rahu.” (53:4.5).
Ning apostel Paulus ütleb Kristusest: „Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas, kui maa peal, kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand - Jumala Isa kirkuseks!”
Uks Jeesuse sünnipaika Petlemmas on tehtud nõnda madalaks, et sisse pääseb vaid kummardudes. Lapse hälli ette tuleb alanduda! Peame ka ise lapseks saama ja kasvama koos Kristusega, et olla tema sarnased. Otsekui veetilgas peegeldub taevas, nõnda mahutab ka inimsüda Jumalat. Kui seame Kristuse, Jumala Poja, oma elu keskpunkti, olles valmis järgima tema tõde ja eeskuju, oleme surmavarjust välja astunud, võttis peapiiskop Kuno Pajula prohveti sõnumi kokku.
„Üle meie maa on otsekui värsked tuuled puhunud”, kirjeldas ta 1988. aasta pöördelisi, meid iseseisvuseni viinud sündmusi. „Oleme hakanud hindama oma rahvustunnet, vaadanud minevikule, võtnud sealt õpetust tuleviku tarvis, oleme mõelnud sellele, mida tähendab eestlaseks olemine, oleme ka uhkust tundnud, et rasked ajad ei ole meid kustutanud teiste rahvaste kõrvalt...”
„Täna aga tahame üksteisele soovida eeskätt jõulurõõmu ning selle rõõmu kaudu uut jõudu, uuendatud eluviisi ja ellusuhtumist... et koos rõõmuga oleks rahu, headus ja sõbralikkus... ja võiksime liituda kõigi nende miljonite inimestega, kes jõuluõhtul laulavad: „Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal, inimestest hea meel!”
Usun, et ka täna, veerand sajandit hiljem, on meil põhjust nende soovidega ühineda! Õnnistatud jõulupühi kõigile!