Armas Jõgeva- ja Eestimaa rahvas!
Jõulurahu mõtte algus on Luuka evangeeliumis, kus Jeesuse sünnist kõneldes öeldakse: „Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest, hea meel!” Millisest rahust on jutt? Kas ei tähenda see ühtaegu nii maailma-, kodu- kui hingerahu?
Kas maailmarahu on üldse võimalik? Kas pole see vaid helesinine unistus? Hävitavate maailmasõdade ja jätkuvate vaenukollete vari sunnib meid siiski selle nimel tegutsema ja palvetama. Tänavuse aasta 7. september oli kuulutatud ülemaailmseks palvepäevaks rahu pärast Süürias, kus ähvardas puhkeda uus rahvusvaheline konflikt. Juba järgmisel päeval võisime kuulda USA välisministri sõnu, et sõjale on ka alternatiive. Meie rahumissioonide suurim võit on see, kui relva ei tule kasutada.
Kodurahu eeldab üksteisemõistmist, hoolivust ja õiglust nii perekonnas kui ühiskonnas. Kas ei võta seda kokku jõulude keskne sõnum, mis leiab väljenduse Jeesuse sõnades: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” (Jh 13:34). Seni, kuni ühiskonnas leidub ebaõigluse ohvreid, nälgivaid ja hüljatud lapsi, unustatud eakaid ja teisi abivajajaid, ei saa päriselt õnnelik ja rahul olla ükski inimene ega institutsioon. Jõulud kutsuvad heategudele ja leppimisele, turvalise perekonna ja kogukonna loomisele.
Kas see õnnestub, kui puudub hingerahu? Kui oleme sisemises konfliktis, vaenujalal iseenda ja maailmaga? Kui puudub selgus oma mõttekuses ja väärtuses? Püha Augustinus on öelnud: „Jumal, sa lõid meid elama osaduses endaga ja meie süda on rahutu seni, kuni ta rahu leiab Sinus.“ Võttes vastu Jeesuslast, Jumala Poega, leiame taas selle osaduse. Hingerahu on lapse rahu, kes teab, et ta on oma vanema kätes, hoitud, kaitstud ja kallis.
Jõulurahu on kingitus, mis tuleb väljastpoolt ja sisemine rikkus, mida jagada väljapoole. See paneb kiitma Jumalat ja tundma heameelt inimestest enda kõrval.
Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu!