Jumal ilmutas end unes Jakobile ja ütles: „Vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!". Siis Jakob ärkas unest ja ütles: "Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!". Ja ta kartis ning ütles: „Küll see paik on kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” (1Mo 28:15-17)
Vana Testamendi usumehele Jakobile andis Jumal tõotused, mis kandsid teda ja ta järeltulijaid. Veel enam: „Sinu ja su soo nimel õnnistavad end kõik maailma suguvõsad,” oli Jumal tõotanud. Jakobile oli näidatud avatud taevast ja Jumala ingleid kõndivat mööda taevaredelit üles ja alla. Paigale, kus Jumal end ilmutas, pani Jakob nimeks Peetel – tõlkes Jumala koda. Kus ja mis on see koda kõigile maailma rahvastele?
Otsekui ratas ümber rummu tiirleb inimelu ümber ideaalide, püsiväärtuste ja pühaduste. Tähtsam kui võim või majandusedu on elu mõttekus ja väärikus, lunastus ja pühitsus. Kogu õhtumaine inimesemõistmine juurdub teadmises, et Jumal ise on Jeesuses Kristuses saanud inimeseks, et meie saaksime Jumala lasteks. Usus temasse leiame oma olemuse ja tähenduse – mitte osakesena mateeria liikumises või lülina evolutsiooniahelas. Ainel iseeneses pole eesmärki ega mõtet.
Õnnistus, mis pidi ulatuma Jakobist kõigi rahvasteni seisnes selles, et Jeesus inimesena põlvnes Jakobi soost. Need aga, kes usuvad Jeesusesse kui Jumala Pojasse, põlvnevad Jumalast või täpsemalt, on uuesti sündinud – taasleidnud oma olemuse ja kokkukuuluvuse Jumalaga. Siin on Jumala koda ja taeva värav.
Apostel Paulus kirjutab efeslastele: “Nüüd ei ole te enam võõrad ega majalised vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, milles kogu hoone kokku liidetakse Jumala eluasemeks vaimus.” Meie eluülesanne on pidada silmas tervikut. Nagu loos, kus teekäija müürseppadelt küsib, mida sa teed. Üks vastab – teenin raha, teine – laon müüri, kolmas – ehitan katedraali!
Seal, kus kõlab Jumala Sõna, kus inimesed end palves talle avavad, on Issand ligidal. Ta julgustab ja lepitab, loob osadust ja ehitab kogudust, laseb tunda taevariigi ligiolu. Pühakojad on olnud ja on need vaimsed tõmbekeskused, mis ühendavad rahvast. Nii ka Eestimaal, kus kirik on sajandeid olnud keset küla ning kihelkond tähendanud ühe maakoguduse tegevuspiirkonda.
Mäletame veel aega, kus kõneldi kihelkondlikust mõtlemisest kui millestki piiratust ja kolkalikust. Akadeemik Gustav Naan – kihelkonda tagurluse kantsiks, sest rahva osadus ja kokkukuuluvus tuli hävitada. Nüüd on toimumas kihelkondlik renessanss. Üha enam peetakse kihelkonnapäevi. Teeservadesse on ilmunud kunagisi kihelkonnapiire tähistavad tahvlid ja takerduva haldusreformi üheks teemaks on olnud küsimus, kas just kihelkondade arv ja piirid ei sobiks meie tuleviku omavalitsustele.
Kas ei oleks aeg tunnistada, et tõeline kogukond ongi kogudus - osadust kandev ja kujundav Kristuse kirik? Kas just seeläbi ei saa meiegi jaks teoks Jakobile antud Jumala tõotus: „Vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed.”
Püüdmata üles lugeda kultuuriloo ketilülisid, võib uskuda väidet, et just koguduse roll ennast Jumala loominguna väärtustava ja teostava üksikisiku ja samas Kristuse armastuskäsul ja koostöövaimul põhineva kollektiivi kujundamisel pani aluse eesti rahvuse kujunemisele ja meie iseseisvusele. Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, on võtnud kokku Hando Runnel.
Siinne pühakoda püüab pilku mitte ainult võimsa ja väärtusliku arhitektuurimälestisena vaid esmajoones vaimuliku maamärgina, teeviidana sihitus, suhtelises ja enesekeskses maailmas – maailmas, kus elu muutub väärtusetuks ja mõttetuks. Kas ei alga meie tulevikulootus ja julgus, hingerahu ja rõõm tänagi siit?
Juhatab ju kirik elu tõelise varalaeka juurde, Kristuse juurde, kelles peitub lunastus ja lepitus, osadus ja armastus, vastutus ja valmisolek võtta riski ning kanda risti, teades, et Jumal ise on meiega, hoiab ja kannab meid. Paikkond, kus kardetakse ja austatakse Jumalat, ei ole kolgas, seal avaneb taevas ja inimelu saab oma ülemaise ja igavese perspektiivi.
Olgem tänulikud Jumalale siinse kiriku eest ja nende paljude põlvkondade, meie esivanemate eest, kes läbi sajandite seda koda on hoidnud ja armastanud. Pühitsenud siin oma abielu, toonud siia ristimisele oma lapsed ja saatnud viimsele teele lahkunud. Olgem tänulikud inimestele, kes tänagi tunnevad seda pühakoda oma vaimuliku koduna ja hoiavad selle uksed lahti kõigile.
Rõõmustagem, et võime usu kaudu astuda sisse taevaväravast, olgu sajand, milline tahes ja maailm milline tahes. Õnnistagu Jumal siinset kogudust ja iga kirikulist! Aamen.