Austatud president Joachim Gauck ja proua Daniela Schadt, austatud külalised!
Kõigepealt tänan Teid, härra president, suure teeneristi eest koos tähega, mis on tunnustus kogu meie kirikule. Seda enam, et olete palju teinud vabaduse ja inimväärikuse kaitsmiseks ja totalitarismi kuritegude paljastamiseks.
Eesti kultuuri ja kiriku juured on ühtaegu nii Eestimaa kui Saksamaa mullas. Ristiusustamine siin sai hoo sisse 12. sajandil, kusjuures üks keskusi oli Hamburg-Bremeni peapiiskopkond. Ka reformatsioon jõudis Eestisse juba 1524. aastal. Eelmise aasta oktoobris oli mul võimalus istutada reformatsiooni 500. aastapäeva puhuks Wittenbergi rajatavasse Lutheri aeda EELK nimeline puu.
Sõja eel oli Eestis kristlasi 99,3%, neist absoluutne enamus luterlased. Nüüd on kristlasi 1/3 rahvastikust, kusjuures luterlasi ja ortodokse on peaaegu võrdselt. Sõja ja sellega kaasnenud repressioonide tulemusel hukkus ja viidi Siberisse ca 1/3 meie kiriku 200 vaimulikust, Läände põgenes 1/3 ja kohale jäi 1/3, kes tohutute pingutustega püüdsid kirikuelu edasi viia.
Kirik ja õieti kogu ühiskond oli totalitaarse surve all ning kollaborantlus oli teatud osas ellujäämise küsimus. Mingil määral vaktsineeris see aga rahvast sisemise samastumise vastu represseerijatega ja nende ideoloogiaga. Varjatud opositsioon säilis ja kirik oli selle ainsaks legaalseks väljenduseks.
Raske on öelda, kui palju vaimulikke võis olla seotud KGB-ga. Eile oli juttu, et meil puuduvad arhiivid. Ajaloolased on nimetanud kümmekond nime, kes 1950-ndatel ja 1960-ndatel võisid nende arvates teha koostööd. Piisavat tõestust selleks pole. On üks noorema põlve vaimulik, kes televisioonis avalikult oma koostööd on tunnistanud ja seda kahetsenud ning leidnud ka mõistmist.
Suurem moraalne küsimus on pigem endine võimueliit, kes kuulus komparteisse. Mingit desovetiseerimist ju taasiseseisvumise käigus ei toimunud. Üks põhjus selleks on, et Eesti kommunistid olid ise – ehk küll erinevatel põhjustel – iseseisvusliikumise kaasosalised. Kommunistlikku parteid polnud vajagi keelustada, see lakkas ise olemast.
Ainsa ühiskonnas lubatud opositsioonilise organisatsioonina täitis kirik taasiseseisvumise protsessis väga olulist rolli, sest kirikut usaldati. Oleme koostanud uurimusliku koguteose selle kohta pealkirja all „Usk vabadusse”. Seal käsitletakse nii KGB repressioone ja püüdu kirikut allutada, kui ka kiriku tegevust iseseisvusmõtte kandjana.
Teatavasti pole inimloomus kuigivõrd muutunud. Ka tänast vaba, demokraatlikku ühiskonda ohustavad püüded võimu kuritarvitada, ohverdada oma vabadus populistliku massikultuuri maitsele, loobuda moraalsetest väärtustest ja vastutusest.
Härra president! Te lõpetate oma raamatu „Vabadusest” mõttega, et ühiskond peaks teostama ja arendama vabadust tolerantsuse, väärtuspõhisuse ja ennekõike armastuse alusel, mitte unustades, et vabadus tähendab täiskasvanud inimesele ka vastutust.
Need on väga vajalikud ja universaalsed soovitused. Usun, et just siin on kirikutel Euroopas võimalus anda oluline panus.