Armsad õed ja vennad! Täna, Suure Nädala kolmapäeval, ületab Eesti taasiseseisvuse aeg Eesti Vabariigi sõjaeelse kestvuse. Eelseisvaid Ülestõusmispühi peame juba meie rahva pikima riikliiku iseseisvuse tingimustes. Meil on põhjust rõõmustada ja tänada, sest iseseisvuse pärast on meie kirikutes palvetatud, selle nimel on paljud kirikuliikmed tegutsenud ja ka ohvreid toonud.
Loodetavasti osutub see tähtpäev, mida on nimetatud ka priiuse põlistumise päevaks, ainukordseks. See ei tähenda aga, et vabadus ei vajaks enam kaitset, et me ei peaks enam vaeva nägema igapäevaste probleemide lahendamise ja raskuste ületamisega. Vastupidi, peame pühendama kogu oma vaimujõu, et priiust hästi ja õnnistusrikkalt kasutada. Tänane päev kutsub meid järele mõtlema nii meie ülesande üle meie rahva tuleviku kujundamisel kui ka ristiusu suurimate tähtpäevade ja tunnusmärkide üle, millele Suur Nädal meie pilgu suunab. On ju kogu kultuur sümbolite keel, kus isegi ajalikud asjad kõnelevad palju enamast kui nende loomise otstarve.
Sõjajärgse aja lapsena mäletan põnevaid hetki, kui võisin kirstust võtta paki kinniköidetud postkaarte, peal Pätsu portreega või kolme kutsikaga margid. Kõige sagedamini hakkasid silma punapõskse jõuluvanaga ja kirikusse sõitvate saanidega ning värviliste pühademunadega ja Jeesuse avatud hauaga pildid - märgid ühest teisest maailmast. Selliseks märgiks olid ka kusagil plekkkarbis kõlisevad Eesti rahad, paksu kangasse keeratud koguteos „Eesti Vabadussõda” ja kirstu põhja peidetud rahvuslipp. Täiskasvanute juttudest jäi mulje, nagu oleks kuldne iseseisvusaeg kestnud terve igaviku.
Ometi lasus sel ajal suur saladuse pitser. Keegi ei teadnud või tahtnud sellest palju kõnelda. Seda aega armastati ja häbeneti ühtaegu. Oli hetki, mil tundus, et usk sellesse ongi kogu täiskasvanute elu sisu, ja hetki, mil kinnitati, et sellist aega ei tule enam kunagi. Aastad läksid, presidendi pilk postmargil, kroonide kõlin karbis ja värvitriibud trikolooril aga ei vananenud. Nad elasid oma elu. Uued põlvkonnad ei pääsenud nende painest ega ka väljakutsest ja väest. Aja lugu teeb elulugu. See, et on, mida meenutada, et on märke ja sümboleid, mis kõnelevad ja kõnetavad, viib elu edasi.
On mitmekordselt tähendusrikas, et priiuse põlistamise päev on sattunud Suurele Nädalale, mil mõtleme Kristuse kannatustele, ristisurmale ja ülestõusmisele. - Sündmused, mis kõnelevad ühest teisest riigist, mida nagu ei tohiks olemas olla. Taevariigi unistus paneb ühtaegu häbenema aga ka südame põksuma. Kogeme sageli, et hauakaldal seistes ollakse valmis otsekui alla vanduma: Ei enam midagi muud! Ja ometi näib, et ka viimne hingetõmme tehakse lootuses, et taas ärkab elu, mis on peidetud südame salasoppi, skepsise ja kahtluste mitmekordsesse kangasse.
Isegi Jumala surmast kõnelev Nietzsche ei vabanenud sellest igatsusest, öeldes ühe oma tegelase suu läbi: „Mu viimane südametuli leegitseb sulle, mu tundmatu Jumal! Mu valu. Mu viimane õnn.” Sõnum Kristuse ristist ja tühjast hauast, äraveeretatud kivist ja kohtumisest Ülestõusnuga on elanud läbi aastatuhandete, hoolimata saladusest, mis seda varjutab. Ülestõusmispüha ööl süüdatakse üle maailma miljonid küünalad – nagu neid alles üleeile süüdati küüditatute mälestuseks Eestimaal - et need kõneleksid valgusest, mis võidab ära surma, süü ja pimeduse võimu.
Kristuse võit surma üle ja seda aina meenutav Ülestõusmispüha kõneleb nii inimese olemuslikust igatsusest vabaduse järele, mis ulatub üle maise ja ajaliku, kui ka selle leidmise võimalikkusest - kasvõi surma hinnaga. Kuigi sõnum ülestõusmisest ja igavesest elust peitub saladusse – nagu kogu inimelu on saladus - annab see inimesele tema suuruse ja tähenduse ning laseb osa saada riigist, mis püsib üle iga riigi. Asjata ei kujutata Kristust tallena, kes kannab ristilippu. Priiust põlistades peame lehvitama ka seda. Soovin teile kõigile õnnistatud priiuse põlistamise päeva, jätkuvat Suurt Nädalat ja eelseisvaid Ülestõusmispühi! Aamen.