Euroopa hinge jälgedes

Lugesin hiljuti maadeuurijast, kes rändas dþunglis koos pärismaalasest pakikandjaga. Korraga jäi pakikandja seisma ja ütles: „Me peame veidi ootama, et hing järele jõuaks.” Kas pole ka Euroopa sarnases olukorras? Kas sotsiaalse koosluse puhul saab üldse rääkida hingest? Ühelt poolt juhib hinge metafoor meie mõtted olemusele ja identiteedile, teisalt elususele ja vaimsusele. Piibellik hingemõiste on otseselt seotud Jumalaga. „Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele,” öeldakse 42. laulus.

Ühtset Euroopat või tema hinge on ajaloost raske leida. Kõige enam võiks sellise hinge jalajälgedeks pidada kõrgusse pürgivaid kirikutorne Gibraltarist Moskvani ja Ateenast Ouluni või ristimärki, mis kristliku traditsiooni sümbolina on ühendanud inimesi läbi paljude aastasadade. Kristlik kirik, hoolimata oma lõhenemistest ja sisekonfliktidest, on kandnud universaalset, rahvuste ja kultuuride piire ületavat mõõdet, sotsiaalsuse ja osaduse ideed. Ta on suutnud integreerida nii kreeka-rooma humanismi kui uusaja valgustuse vaimu ja olla inimväärikuse ja inimõiguste taimelavaks. Asjad, mis on või vähemalt arvatakse olevat euroopalikeks väärtusteks. Seda meelt olid ka ühtse Euroopa eeskõnelejad: Adenauer, Schuman ja De Gasperi.

Väljendi „Euroopa hing” võttis Jacques Delor kasutusele enam kui kakskümmend aastat tagasi äratundmisest, et Euroopa edasiseks integratsiooniks ei piisa üksnes majandusest. Sõjajärgsetel aastatel sündinud Euroopa Liidu ülesandeks oli tagada rahu ja majanduslik toimetulek. Selle ülesande edukas täitmine lõi aga mõra koostöötahtesse. Vajati uut, vaimset kitti. Kuid mitte üksnes seda. Delorile oli vastuvõtmatu ka Euroopa arengusuund. „Me ei soovi küünilist materialismi,” teatas ta 1990. aastal tollasele Luterliku Maailmaliidu presidendile, piiskop Hanselmannile.[1] „Ma nägin meie ühiskonna arengut egoismi suunas, liialdatud individualismi suunas,” kinnitas ta ühes eelmisel aastal antud intervjuus.[2] Olukord pole muutunud. Liigne enesekesksus on ka üheks tänase rahanduskriisi põhjuseks.

Hingetuse ilmingud

Kultuurile omaste ego-piiravate keeldude hajumine sai erilise hoo 60-ndatel aastatel. Seksuaalne mõõdukus kaotas tähenduse, abielu, perekonda ja lapsi ei nähtud enam eneseteostuse sisuna. Domineerivaks sai karjäär, majanduslik edukus, tarbimine ja nauding. Vabaduse piire proovides jäi vaeslapseks vastutus. Delor’i üks arusaamu oli, et „ainult endale mõtlemine ja iseenda kohtunikus olemine ei anna häid tulemusi.”[3] Ebatäiuslik ja ekslik inimene vajab korrigeerivat transendentsust, mida vaid usk saab pakkuda. Õhtumaa kriis seisneb ilmalikustumises. Sellele on teiste hulgas juhtinud tähelepanu näiteks Arnold Toynbee ja Francis Fukuyama. Otsus jätta Euroopa Liidu põhiseaduslikust leppest välja viide Jumalale, markeerib seda suunda.

Usu kriis seab aga ohtu ka Õhtumaa põhiväärused: elu pühaduse, inimväärikuse ja inimõigused, andes võimaluse nende utilitaristlikuks tõlgendamiseks. Minakeskse maailmanägemise seisukohalt pole tähtsad põhimõtted, vaid huvid. Heaks abimeheks on siin postmodernistlik kreedo, mille kohaselt lõplikke tõdesid – peale enda oma – pole olemas. Kardinal Gasper leiab, et Euroopa on oma väärtusi korduvalt reetnud.[4] Ka uusim ajalugu pole õndsuslugu, vaid patulugu. Antropotsentrilises humanismis seati kõikide asjade mõõduks inimene, aga mitte lihtsalt inimene, vaid langenud, patune inimene. Arusaam inimloomuse rikutusest liberaalses mõtteviisis puudub.[5] Sellele pakub vastukaalu vaid terviklik nägemus inimväärikusest.

Traditsiooniliselt mõistetuna on inimväärikus ja inimõigused inimesele Looja poolt sündimisel kaasa antud. Kui aga Looja välistatakse? Kas muutuvad nad siis evolutsiooni või revolutsiooni produktiks? Käsitledes inimväärikust pelgalt kultuurilise kokkuleppena, inimeste endi poolt kehtestatud korrana, osutub see mitte ainult haavatavaks ja äravõetavaks, vaid oma staatuses ka tajumatuks. Inimväärikuse avastamine jumaliku kingina ning selle eetiline, õiguslik ja poliitiline kaitse on õhtumaise usulise, filosoofilise ja kultuurilise pärandi üheks väärtuslikumaks koostisosaks.[6]

Võidakse öelda, et sekulaarne riik, tõrjudes kõrvale kirikut, on evangeelsed väärtused oma poliitilisse ja sotsiaalsesse süsteemi üle võtnud. Kas saab aga üle võtta usu hinge? Jumalanäosuse poole püüdlemise asemel saavad siis inimese toimimisjuhendiks aina paisuvad õigusnormid, direktiivid ja eetikakoodeksid.[7] Isegi tundeid – solvumist, hirmu või viha – peab kontrollima riik. Bürokratiseeruv süsteem toob kaasa mitte ainult üha uute rikkumiste, vaid ka võõrandumise ohu. Üksnes seadustega ei saa hoida ühiskonda elujõulisena, peatada korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, perede lagunemist, laste hülgamist, sündivuse piiramist, looduse hävitamist, ksenofoobiat, pühaduseteotust ja inimväärikuse alandamist. Parafraseerides Dostojevskit: Kui inimene ei mõista, et ta patustab, on talle kõik lubatud. Minu vanaisa tavatses öelda, et taba ei ole inimeste, vaid looma jaoks.

Teiseks ohuks sekulaarsele Euroopale on katsed omistada uutele, inimkesksetele ideoloogiatele religioosset tähendust, kehtestada neid raha ja võimu toel kui universaalseid ja eksimatud, ignoreerides mõnikord vähemuse õiguse nimel oma väärtustele enamuse samasugust õigust. Helsingi ülikooli ajalooprofessor Timo Vihavainen nimetab praegust arusaama, mille järgi kõige mõõdupuuks on nauding, „globaalseks ortodoksiaks”.[8] Selline monistlik maailmakäsitlus ei tunnista maailma mitmekesisust ja püüab lõhkuda Euroopa traditsiooniliste usu- ja rahvuskogukondade kõlbelisi aluseid. Näitena võiks tuua abordi soodustamise või tõsiasja, et HIV/AIDS-i preventsiooni riiklikult soositud meetodiks eesti koolis ei ole seksuaalsuhetest hoidumise, vaid turvaliste seksuaalsuhete propageerimine.

Järjest vähem suudetakse tagada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatut: „Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev haridus.”[9] Vähemalt Eestis pole see õnnestunud. Usuliste ja moraalsete väärtuste alahindamist on korduvalt kõnelnud ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Ta tõdeb, et kuna Eesti on üks sekulaarsemaid Euroopa maid, ei ole siin mingit jõudu, mis taltsutaks „inimeste küünilist egoismi ja individualistlikku püüdlemist isikliku heaolu ja suurema isikuvabaduse poole.”[10] Vajaksime palju suuremat solidaarsust. Kas Euroopal jätkub selleks hingejõudu?

Uus hingamine

Kirikud on juhtinud tähelepanu asjaolule, et inimõigused ja kõlbelisi püsiväärtusi kandev usk ei vastandu, vaid on ühe ja sama medali – inimväärikuse kaks poolt. Asjata pole kirikujuhid nagu paavst Benedictus XVI, kõneldes Euroopa hingest, lisanud euroopalike väärtuste hulka elu pühaduse, perekonna kui ühiskonna algosa ning abielu kui mehe ja naise liidu kaitsmise.[11] Inimõiguste, solidaarsuse ja moraalse vastutuse lahutamatut seost väljendab ka Euroopa elanikkonna enamust esindava kahe ühenduse, Euroopa Kirikute Konverentsi ja katoliku kiriku Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu poolt 2001. aastal vastu võetud dokument „Charta oekumenica”.

Peatükis „Meie ühine vastutus Euroopa eest” öeldakse: „Kirikud toetavad Euroopa mandri integratsiooni. Kuid ühtsus ei püsi ilma ühiste väärtusteta. Me oleme veendunud, et ristiusu vaimulik pärand on Euroopa jaoks inspireeriv ja rikastav jõuallikas. Me töötame, toetudes oma kristlikule usule, inimliku ja sotsiaalselt teadliku Euroopa nimel, kus domineerivad inimõigused ja rahu, õiglus, vabadus, sallivus ja solidaarsus. Me nõuame samuti elu, perekondlike väärtuste ja abielu, vaeste abistamise, andestamisvalmiduse ja kaastundlikkuse au sees hoidmist.”[12]

Sellise usulis-kultuurilise nägemuse võib kokku võtta sõnumina: Euroopa vajab tagasipöördumist Jeesuse Kristuse, oma identiteedi ja hingestaja juurde. Johannese evangeeliumis ütleb Jeesus: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.”[13] Kokkukuulumise ja osaduse oluliseks vahendiks on mälu. Euroopa ei tohi unustada oma ajalugu. Ta vajab nii kultuurimälu kui mälukultuuri. Utopistlikud tulevikuunistused ühelt poolt ning sõdade ja inimsusevastaste kuritegude trauma teiselt poolt on takistanud õiglaselt hindamast inimeseksolemise ajaloolist kogemust. Nüüd on aeg selle tuletorni klaasid taas puhtaks pühkida ja lasta kõigel heal tulevikuteele valgust heita.

Tänane Euroopa ei tohiks korrata futuristide viga, kes sajand tagasi vaimustusid tsivilisatsiooni saavutustest sedavõrd, et kuulutasid kogu senise kunsti käpardlikuks ja muuseumid surnuaiaks. Nende meelest oli kuulina kihutav võidusõiduauto kaunim ka kõige ilusamast naisekujust. Peale esimest maailmasõda, nähes tehnika kuritarvitamist, osa neist resigneerus, teine osa sattus aga uut laadi jõukultuse lummusesse, võttes omaks totalitaristliku ideoloogia. Pettumus ja äärmuslus varitseb ka tänapäeva inimest, kui meid ei hingesta ega ühenda kristlik armastuse sõnum. Kas peegeldub meie kristlik pärimus piisavalt kunstis, kirjanduses, seadusloomes, hariduses?

Mälu on ka rahvusliku identiteedi aluseks. Kui me ei suuda armastada ega austada oma rahvast ja kultuuri, kuidas suudaksime siis teiste oma? Liberaalne arusaam multikultuursusest kipub kultuurilisi erinevusi alahindama ja taotlema kultuuride segunemist ning oma traditsioonidest lahtiütlemist. Õnneks toetab Euroopa Liidu kultuuripoliitika kultuuride iseolemist ja paljusust. Amsterdami lepinguga on sätestatud, et „ühendus aitab kaasa liikmesriikide kultuuri õitsengule, ühtlasi respekteerides nende rahvuslikku ja regionaalset mitmekesisust ning samal ajal rõhutades ühist kultuuripärandit.”[14] Nimetatu alla kuulub kindlasti ka usuline pärand kõigis tema vormides.

Monoetniliste ja monokonfessionaalsete ühiskondade aeg nihkub tahes-tahtmata minevikku. Õppinuna vigadest ajaloos ja usu väärkasutamise näidetest, peavad Euroopa kirikud ühisosa ja koostöö saavutamisel esmatähtsaks mitte erinevuste tasalülitamist, vaid nende respekteerimist ja lepitamist. „Charta oekumenica” sõnadega: „Me käsitleme regionaalsete, rahvuslike, kultuuriliste ja usuliste traditsioonide erinevusi Euroopat rikastavana. Arvukad konfliktid kohustavad kirikuid püüdma lepitada rahvaid ja kultuure.”[15]

On ilmne, et kaasaja Euroopat lõhestavad vastuolud mitte ainult rahvuste, riikide ja religioonide pinnal, vaid ka uuendusmeelsete ja traditsionalistide, iseseisvuslaste ja föderalistide, vasakpoolsete ja parempoolsete vahel. Olukorras, kus ei ähvarda sõda ega nälg ning ühiskond on muutunud järjest keerukamaks ja rafineeritumaks leidub miljon eriarvamust, mille pärast võidelda. Kui euroopa hingeks pidada midagi, mis ühendab ja annab elujõudu, ei ole valikuid just väga palju.

Hiljutises telesaates „Vabariigi kodanikud” pakuti välja, et selleks võiks olla julgeolek – sõjaline julgeolek, majanduslik julgeolek, rahanduslik julgeolek, küberjulgeolek. Need on tähtsad asjad. Mida aga tähendab julgeolek muud kui vastukaalu hirmule? Kas aga saab ja tohib Euroopa ühtsust ehitada hirmule, isegi ületatud hirmule? Ja äkki seda hirmu veel ühtsuse nimel juurde toota? Kas ei peaks Euroopa ühtsus rajanema armule? Kas just siit ei leiagi me tema hinge? Sobiks lõpetada sõnadega, millega apostel Paulus alustas oma kirja kunagisse Euroopa südamesse, Roomasse: „Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!”