Armsad jõuluõhtu kirikulised siin pühakojas ja kodus teleri ees!
Kuulsime jõuluevangeeliumist, et „äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel.”
Karjased, öötaevas, ingel ja sõnum Päästja sünnist – mis meid nendega ühendab? Miks on jõuludest saanud ülemaailmne sündmus? Miks puudutab jõuluevangeelium nii paljusid? Usun, et kaasaja inimestel, eriti noortel, on seda hoopis kergem mõista kui eelmistel põlvkondadel. Järjest vähemaks jääb katseid omistada endale jumalik meelevald ja au ning sulgeda silmad Jumala kirkuse ees.
Veel poole sajandi eest kuulutati võidukalt, et nõukogude kosmonaut Gagarin olevat orbiidil viibides vaadanud ja vaadanud, kuid Jumalat ei näinud. Järelikult teda polegi. Nüüd aga, alles eelmisel kolmapäeval, õnnistas preester sealsamas Baikonuri kosmodroomil orbiidile suunduvat Vene, USA ja Kanada spetsialisti, paludes neile Jumala ligiolu ja õnnistust. Seda võeti enesestmõistetava ja vajalikuna.
Arusaam maailmast, Jumalast ja tema kohast meie elus on kardinaalselt muutunud. Totalitaarideoloogiate langemine ja inimmõtte areng, isegi nutitelefon taskus, on aidanud mõista asju, mida silmaga näha ja käega katsuda ei saa. Taipame, et mitte ainult ikoon arvutiekraanil, vaid ka pühapilt kirikus ja piiblipilt Jumala tegutsemisest ajaloos juhatab meid uute võimaluste maailma.
Ennast jumaldanud ja Jumala kohale asetanud inimene, kes pööras pea peale nii oma maailma kui iseenda – olukord, milles kaua on raske püsida – vajab taas õiget positsiooni ja pilku. Maised, ajalikud ja inimlikud asjad laskuvad tagasi oma kohale ja see, mis kuulub Jumalale – elu, selle tähendus, tõde, armastus ja igavik osutub möödapääsmatult tähtsaks. Kuid kas ka kättesaadavaks? Kas ei lahuta inimest ja Jumalat kuristik?
Siin osutume õige sarnasteks karjastega. Nende seisund polnud kiita. Kiskjad ohustasid nende karja ja neid endid. Ööd ja päevad mägedes viibides ei saanud nad järgida kõiki ühiskondlike ja usulisi nõudeid ega olla lugupeetud ja enesega rahul. Neid vaevas tõrjutus ja hirm – isegi Jumala ees, sest nad tundsid, et pole tema väärilised. Ometi olid just nemad esimesed, kellele kuulutati rõõmusõnumit Päästja sünnist. Kas polnud see kummaline valik? Mis võis olla selle eelduseks?
Kõigepealt see, et karjased adusid oma olukorda. Nad ei pidanud end maailma nabaks ega tagunud endale vastu rindu hüüdes: Au mulle, au mulle! Nad ei arvanud, et ei vaja Jumalat. Vastupidi, nad igatsesid Jumala armu ja abi ja tundsid, et seda vajab tegelikult kogu rahvas. Sellepärast said nad ka aru sõna Päästja tähendusest. See oli märksõna, see oli aken, mis tuli avada – sest nad ise olid avatud Jumalale.
Nad tõttavad Petlemma, et näha seda, mida neile oli räägitud, ja viia see sõnum inimestele, kes seda kõige rohkem vajavad – sel hetkel Maarjale ja Joosepile. Nii saavad karjased osaks Kristuse eluloost ja ristiusu ajaloost ning on teed näitavaks pildiks meile kõigile. Nende elu austab Jumalat. Jõuluevangeeliumist kuulsime: Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud!
Mida siis? Lapsukest sõimes! Iga sünd on ime. Seda enam lapse sünd, kelles Jumal saab inimeseks. Immanuel – Jumal meiega, nagu kuulutasid ette prohvetid. Meid ei pane hämmastuma, kui inimene võitleb Jumalaga ja tahab astuda tema kohale, kuid seda, et Jumal võtab meie positsiooni, saab üheks meie seast, tundub palju raskem mõista. Miks peaks universumi Looja hoolima inimputukatest ühel pisiplaneedil? Kas pole see lihtsalt soovunelm?
Ometi lootsid karjased Jumala headusele ja armastusele. Armastus võtab riski ja jätab armastatule vabaduse. Lapsena andis Jumal end kõige inimliku meelevalda, võttes enda kanda ka meie eksimused ja süü. Vana pärimus räägib, et Jeesuse häll ja rist, millele ta löödi, olid tehtud ühest ja samast puust. Sünd ja surm, rõõm ja kannatus on ühendatud. Kuid armastav ja halastav Jumal on meiega. Üksnes armastusest, mitte ülemvõimust, saab alguse õige suhe. Üksnes meie südametunnistusest ja usust sõltub, kas Kristusel on kohta ka meie elus.
Laps Petlemma sõimes ja meie südames tähendab uut algusest, uut osadust, uut elu – Jumala täiusest ja armastusest kantud jumalalapse elu. See on midagi, mida keegi teine anda ei saa. Kui selles ei peitu pääste, milles siis veel? Kui see ei pane Jumalat tänama ja austama, mis siis veel? Kui see ei pühitse inimsuhteid, too rahu südametesse ega valmista heameelt, mis siis veel? Kui see ei aita leida iseennast ja oma nägu, mis siis veel?
Kohtusin hiljaaegu noormehega, kes oli kaua vaevelnud küsimuse käes, kes ja milleks ta üldse on. Ta oli elanud läbi kriise, pingutanud tunnustuse nimel, proovinud meelemürke ja meditatsiooni. Leides Kristuse, teatas ta särasilmil: Nüüd ma alles mõistan, mida tähendab elada! Meenusid astronaut James Irvin´i sõnad: „Palju tähtsam sellest, et inimene on kõndinud Kuu peal, on see, et Jumal on kõndinud maa peal.”
Jõululapses naeratab Jumal igale inimlapsele, laseb oma armupäikest paista nii vägevate kui viletsate, heade kui halbade, suurte ja väikeste peale. Mitte keegi pole unustatud. Öeldakse, et naerata ja sulle naeratatakse vastu. Nüüd naeratab meile Jumal! Kas me naeratame vastu, kas me jagame seda naeratust omavahel? Kas meie silmad säravad ja süda hõiskab: Au olgu Jumalale kõrges... Soovin kõigile õnnistusrikkaid jõulupühi. Aamen.