Inimlikust ja jumalikust õnnest

Küsimus õnnest on sageli niinimetatud hea küsimus intervjuu lõpul. Romantismi aegadel kirjutasid abituriendid sellest kirjandeid. Professor Eberhard Jüngel Tübingenist ütleb, et õnnest saab rääkida vaid kogeledes. On inimesi, keda õnn võtab tummaks, sest õnn on „tabamatu õnn”.

Õnneotsingute tagajärjetusest kõneleb näiteks 2010 USA-s toodetud Adam Shermani film „Tabamatu õnn”, mille lühiiseloomustus kõlab: „Kadunud põlvkond. Vabast armastusest sündinud lapsed, kes poleks pidanud kunagi suureks kasvama ja nende massipsühhoosist halvatud vanemad. Ajuloputus, seksuaalse pinge sidumine vägivallaga, igasuguste piiride ja tabude puudumine, narkootikumid. Hukutav vabadus. Lummav vulgaarsus. Põlev lehm.”[1]

Kas õnn on üldse teema?

Ometi võttis ÜRO peaassamblee tänavu 28. juunil ühehäälselt vastu resolutsiooni, millega kuulutati iga aasta 20. märts rahvusvaheliseks „õnne päevaks”. Resolutsioonis öeldi, et õnne poole püüdlemine on inimese peasiht, ja kutsuti liikmesriike üles seda päeva asjakohasel moel tähistama.

Pühakirjas öeldakse, et „minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi” (Ps 73:28) ning kogu ristiusu sõnum ei tegelegi muuga kui sellega, kuidas see ligiolu võiks teoks saada. Termin, mida eestikeelne piiblitõlge Lutheri eeskujul on Jeesuse kohta kaua aega kasutanud, on „Õnnistegija”. Samas on see Õnnistegija ristilöödu, kes ei näi kuigi õnnelik välja. Kuidas saab valude mees teha õnnelikuks, või mida õnn sel juhul tähendab?

Niisiis – olgu ilmalikel või vaimulikel kaalutlustel – tuleb meil tahes-tahtmata süüvida õnne olemusse.

1. Hedonismi paradoks

Kõnelus õnnest liigub skepsise ja idealismi, subjektivismi ja objektivismi, sisemise ja välise õnne eristamise ning õnne eneseteostusena või lihtsalt vedamisena mõistmise skaalal – seda nii rahvasuus, kirjanduses, poliitikas kui filosoofias. Et teha järeldusi, laskem pilk üle peamiste võimalike arusaamade.

„„Me oleme õnne loonud”, ütlesid viimased inimesed ja pilgutasid silmi.” – nõnda kõneles Zarathustra Nietzsche samanimelises teoses, väljendades seega sügavat põlgust inimeste vastu, kes peavad end viimasteks ja kes kõige viimasena väärivad inimese nime. Neile on „maailm... väikeseks jäänud”, kaasa arvatud õnn. Viimastele inimestele tähendab õnn „veidike mürki alguses – see toob mõnusa une. Ja palju mürki lõpus, see toob mõnusa surma...” „Lõbuke päevaks ja lõbuke ööks, sest me hindame tervist.” „Me oleme õnne loonud” - ütlevad viimased inimesed ja pilgutavad silmi.” Viimased inimesed on targad – nad võtavad pitsi ja peavad aru.

Subjektiivsest käsitlusest, mis mõistab õnnena seda, mida õnnena tajutakse - seega õnneelamust või õnneaistingut, võib teha ka radikaalsemaid järeldusi. Toetudes Robert Nozicki mõttele kogemusmasinast[2] kirjutab Louis P. Pojman: „Te töötate koos tehnikutega välja programmi, mis sisaldab kõiki „õnnekogemusi”, mida olete kunagi ihaldanud... Õnnemasin teeb selle kõik kättesaadavaks.”[3] Sellise õnnemasina väikeseks analoogiks on ju tegelikult kõik tehnilised vahendid – nagu alkohol, droogid, kasiinod, internetimängud, poodlemine, – rahuldamaks meie naudinguhimu. Kui see, mida te soovite, on üksnes nauding või rahuldus, tundub naudingumasin õige valik. Kes tahaks või suudakski sellest masinast väljuda? Kui teil oleks võimalus sellesse õnnemasinasse astuda, kas te teeksite seda? Ja kas see ikka oleks õnn?

Pojman võrdleb sellist õnne uimastatud prussaka õnnega ja utilitarismi isalt John Stuart Millilt pärineb mõte: „Parem on olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev siga.” [4] Subjektiivne õnnemõiste on piiratud seetõttu, et see keskendub mina-seisundile, olles seega enesearmastuse ja enesenautimise väljenduseks. Äärmuslikuks, lausa psühhiaatriliseks näiteks on siin nartsissism, mis on saanud oma nime noormees Narkissose järgi Vana-Kreeka pärimusest. Ühel jahikäigul märganud Narkissos oma peegelpilti allikal ja armunud sellesse sedavõrd, et ei suutnudki enam lahkuda ning nõrkes ja suri sinna.

Kui õnn pole taandatav lihtsalt teatud liiki aistingutele ja emotsioonidele, paneb see küsima, kas ja kuivõrd on inimlikul viisil üldse võimalik modelleerida tõelist õnne ja seda siis üksikisikule või kogu ühiskonnale võimaldada? Kas ei sea sellised katsed ohtu inimese vabadust, vastutust ja identiteeti? Pealegi piiravad naudinguideoloogiat järjest vähenevad ressursid. See seab kahtluse alla ka igasugused populistlikud ja utopistlikud poliitikad, mis õnne nimel või sildi all ei tarvitse tagasi kohkuda kuritegudest.

Hoiatavalt on selles osas sõna võtnud just uuema aja kirjanikud. Tarvitseb vaid meenutada George Orwelli jutustust “1984”, kus õnneministeerium tegeleb nuhkimise ja inimeste hävitamisega. Kuuekümnendate lõpul ilmunud raamatus „Ajastu ahistavad asjad” mängivad vennad Strugatskid mõttega, et üha arenevas ühiskonnas võivad ka seni täiesti süütud asjad muutuda hukatuslikeks. Odavast elektroonikavidinast saab täiuslik narkosüsteem. Lihtsad kemikaalid muudavad vannivee ulmade generaatoriks.

1932. aastal ilmunud Aldous Huxley teos „Hea uus ilm” kõneleb väärastunud tulevikust, kus inimesi kujundatakse varajasest lapsepõlvest "Hea Uue Ilma" kodanikeks. Selle ühiskonna rajaja Mustafa Mond jagab seisukohta, et ainsaks hüveks on meeleline nauding. Ta on suutnud leida vahendid inimlike hädade kaotamiseks ja pakub joovastavate aistingute kogemiseks ravimit „soma”. Ometi pole kõik selle hedonistliku paradiisiga rahul. Üks tegelastest, Metslane, nõuab õigust olla õnnetu..., õigust vanadusele, haigustele, näljale, kannatustele, hirmule.

Ka Nietzsche Zarathustra-raamatus leidub Võlur, kes hüüab: „Oo, tule tagasi... Mu valu, mu viimne õnn.” Levinud arvamuse kohaselt olevat Nietzsche olnud õnnetaotluse ja Jumala hauakaevaja, kuid tema kriitika on suunatud pigem nende haaramatute tõeluste pisikodanliku tõlgendusviisi vastu. Seepärast laseb ta ka Võluril ühendada õnne valuga, mida tekitab igatsus Jumala järele: „Sinu juurde viib jooks! Ja mu viimne südametuli leegitseb Sulle, mu tundmatu Jumal! Mu valu. Mu viimane õnn!”

Võime eelöeldu kokku võtta Eberhard Jüngeli tõdemusega: „Ühelt poolt ”Viimaste inimeste” loodud õnn – kui elu tõsiduse peale surutud fiktsioon; ja teiselt poolt: saabuv tundmatu Jumal kui „viimne õnn”, isegi kui see oleks fiktsioon? Kumb neist väärib õnneks nimetamist?”[5]

Tegu näib olevat fundamentaalse vastuoluga: Ka rahvasuu ütleb, et igaüks on oma õnne sepp ning suur filosoof Immanuel Kant kinnitab, et „meie ülesanne on end õnnelikuks teha – see on tõeline moraalsus”. Teisalt väidab püha Thomas Aquinost, et „inimene tehakse õnnelikuks üksnes Jumala toimimise kaudu.” „Üksnes Jumala Juures on mu hing vait, sest tema käest tuleb mulle pääste,” ütleb laulik Taavet (Ps 62:2) Kas need esmapilgul vastandlikud positsioonid on seostatavad, küsib Eberhard Jüngel?

Tõdemust, et üksnes himude rahuldamine inimest ei rahulda, on nimetatud „hedonismi paradoksiks”: Parim viis õnne leida, on see unustada. Õnnele keskendumise või selle kui asja iseeneses defineerimise asemel tuleb pühenduda heale ja õigele eluviisile. Luuletaja sõnadega: „Ma püüdsin õnnelindu, lendu pääses ta. Ma püüdsin teha head, nüüd õnn on minuga.” Kuid kes ütleks, mis on hea?

2. Kas eneseteostus või juhus?

Tegelikult mõistis juba hedonist Epikuros (342–279 eKr) õnne avaramalt kui ainult naudingut: „Õnnelikule elule ei vii mitte pidevad peod ja pillerkaared ega ihade rahuldamine... vaid kaine arutlus, igasuguse valiku ja vältimise motiivide vaagimine ning hoidumine paljast arvamusest, mis on suurimaks hinge rahutuse allikaks,”[6] ütleb ta.

Aristoteles (384–322 eKr), kes on andnud sedavõrd põhjapaneva õnnekäsitluse, et sellele on rajatud enamik hilisemate põlvkondade – ka kristlike mõtlejate – tõlgendusi, leiab, et õnn vajab teadlikku enesepiiramist ja vabanemist meelelistest naudingutest. Õnn – eudaimonia – tuleneb inimloomuse tõelise eesmärgi saavutamisest, vastavusest inimese algideele, objektiivsele psühho-füüsilisele olemusele. Õnn on jõudmises inimelu tipptasandile ehk suurim elusamus, kui kasutada Uku Masingu terminit. Paralleelina maksab meelde tuletada piibli loomislugu, mille kohaselt Jumal lõi inimese oma näo järgi. Uue Testamendi käsitluses uuendab Jumal seda nägu meis Jeesuse isiku kui „uue Aadama” ehk tõelise inimese prototüübi kaudu. Pilaatus osutab süütule Jeesusele, öeldes: „ecce homo” – ennäe inimest! (Jh 19:5).

Olgu vahemärkusena öeldud, et vulgaarmaterialism seadis taolise õnnekäsitluse kahtluse alla, sest empiiriline teadus ei suutvat avastada mingit sünnipärast telos’t ehk eesmärki, ega olemust, millele inimelu peaks vastama. Vajadusest kuidagi motiveerida inimeste sihipärast käitumist, sündis kombineeritud õnnekäsitlus: Inimene püstitab ise endale eesmärgi ja koostab eluplaani, mille täitmine talle rahuldust pakub. Üks sellise lähenemise teoreetikuist, John Rawls, tunnistab, et isegi kui inimene peaks valima eluplaani, „kus ainsaks rahulduseks on rohukõrte loendamine... sunnib meie poolt omaks võetud hüvemääratlus tunnistama, et selle inimese jaoks ongi hüveks rohukõrte loendamine.”[7]

Paratamatult tõuseb küsimus, kas mõned eluplaanid on rohkem väärt kui teised? Või on ka selliseid, mis pole midagi väärt, milles ”kuningas käib alasti”? Siit jõuame tagasi Aristotelese juurde.

Aristotelese meelest iseloomustab homo sapiens’i ratio, mõistuse valitsemine inimese hingelise ja emotsionaalse külje üle. Jumal on puhas mõistus. Seega vajab õnn kooskõla Jumalaga. Kuna Jumal on hea ja orienteeritus Jumalale aitab mõista head, peab kogu inimese tegevus – nii praktiline kui teoreetiline – olema suunatud heale, ülimaks heaks pole aga midagi muud kui õnn ise. Mõlemad eelnimetatud tegevusvaldkonnad vajavad teadmist, kusjuures teadmine jumalikest asjadest, metafüüsika, on teadmiste krooniks.

Filosoofia ei ole Aristotelese arvates üksnes õpetus vaid eluvorm – bios theoretikos –, mille eesmärgiks on tõde. Tõde on aga muutumatu, paratamatu ja igavene. See, mis on igavene, ei ole ajas. Tõde tundev inimene on tõstetud üle aja, ka üle ajas kaduvate õnnehetkede. Tuletagem meelde Jeesuse sõnu: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te ... tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.” (Jh 8:32) Selline inimene kogeb hingerahu, milles on elu ja õnne täius. Kuulsad on püha Augustinuse sõnad, kes ütleb, et „Jumal on meid loonud enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka temas.”[8]

Just nende kahe, „meelelise õnne ja hingerahu vahel”, tuleb meil Friedrich Schilleri[9] sõnul valida. See valik pole mitte ainult raske, vaid teatud mõttes ka ambivalentne. Kui kaua suudab ajalik inimene olla „üle aja”? Ta vajab süüa-juua, sotsiaalseid suhteid ja sõpru, mis kõik soodustavad õnne, tõdeb Aristoteles. Selline maine õnn, moodustudes tajudest ja tunnetest, jääb heitlikuks. Veel enam näivad klaashelmestena purunevat hingeülendavad õnnehetked. – Pill tuleb pika ilu peale, ütleb rahvasuu.

Antiik-Kreeka juhuse- ja õnnejumalannat Fortunat kujutati ühelt näo poolelt valgena teiselt mustana. Hiina mõistukõne räägib talupojast, kellel oli maa harimiseks vana hobune. Ühel päeval jooksis hobune mägedesse ja kui naabrid vanamehele õnnetuse pärast kaasa tundsid, vastas ta: „Kas õnnetus või õnn? Kes teab?”. Nädala pärast tuli hobune tagasi, kaasas metshobuste kari, ja nüüd õnnitlesid naabrid meest õnne puhul. „Õnnetus või õnn, kes teab,” vastas vanamees. Siis püüdis talupoja poeg üht metsikut hobust taltsutada, kuid kukkus ja murdis jala. – Jälle kõlas kaasatundjatele sama vastus. Kui tuldi nekruteid värbama ja poiss pääses, polnud taas öelda muud kui: „Õnn või õnnetus, kes teab?” Anthony de Mello võtab kokku: „ Kõik, mis paistab pealtnäha kuri, võib olla varjatult hea. Kõik, mis paistab pealtnäha hea, võib tegelikult osutuda kurjaks. Niisiis oleme arukad, kui jätame Jumala otsustada, mis on hea ja mis halb, ja täname teda selle eest, et kõik pöördub heaks neile, kes teda armastavad.”[10] Ka pühakirjas kõneleb Hiiobi raamat Jumalale ustavaks jäämisest muutuva õnne olukorras.

Ekstaatiline õnn on küll võimalik, ent suhteliselt lühiajalise kogemusena, mitte pideva seisundina. Psühholoog Wessman jagas meeleolu skaala kümne astme vahel, alustades masendusega ja lõpetades eufooria ja ekstaasiga. Üliõpilastel paluti poolteise kuu vältel hinnata iga oma päeva. Mõnel kõikus meeleolu päeviti väga tugevalt, teisel oli suhteliselt ühtlane. Ameerika tudengite puhul oli keskmine päevameeleolu 6,14, sakslastel 5,3.[11] Sigmund Freud leiab, et see, mida ranges mõttes nimetada õnneks, kasvab välja kuhjunud vajaduste episoodilisest, järk-järgulisest rahuldamisest.[12] Ometi moodustab see teatud inimvajaduste terviku, mis vastab tema loomusele.

„Meelte õnn ja hingerahu – kas on see terav vastuolu?” küsib Jüngel ja jätkab: „Kas ei ole hingerahu just olemise kõiki meeli rahuldavas õnnes? Kas on võimalik mõelda igavest õnne ilma Mozarti muusikata?”[13] Pühakirjast ja kirikulauludest leiame rõõmustamist küll maitsvate roogade, õiteilu või silmasära üle. Kas pole see juhtlõng veel suurema ja täiuslikuma õnne juurde? Apostel Paulus kirjutab (1Kr 13:12): „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse.”

Aristoteles leiab, et inimesel tuleb vaid osaliselt tajutavast teoreetilisest ja ajatust hingerahust tagasi pöörduda praktikasse, ajaliku olemise maailma. Ometi ei kao kogetud õnn seal jäljetult, vaid motiveerib toimima argielus nii, et saavutaksime taas sarnase õnneolukorra. Sellist olukorda on võimalik leida, taotledes optimaalset kooskõla iseenda, kaasinimese ja Jumalaga – seega elu õigluses. Õiglus on aga sotsiaalne suhe, mis tähendab, et õnn pole piiritletav üksiku minaga. Minu õnn ei saa Aristotelese järgi iialgi olla üksnes minu õnn.

Kui meie väärtused on sellised, et teiste hüve on osa meie enese õnnest, kas ei tähenda see ikkagi enesearmastuse egoistlikku vormi ehk isekust, milleks igasugust õnnetaotlust vahel on peetud? Kindlasti mitte. Altruistlikud teod ja eneseohverdus võivad olla küll õnnestavad, kuid ei saa väita, et neid tehakse üksnes oma uhkust või hüve silmas pidades. Fjodor Dostojevski on sarnastele kahtlustustele vastanud: „Mul on palju pahesid ja palju patte. Ma kahetsen nuttes nende olemasolu... Kuid et ma väänleksin, kui Fjodor Dostojevski teeks midagi kasu või enesearmastuse pärast – seda ei tõesta te iialgi ja sellist fakti te ei leia.”[14]

Mis on siis õnn? Aristotelliku käsitluse kohaselt seisneb see jumalakaemuses, ja nimelt inimese enda toimimise ja pingutuste kaudu, milles nii teoreetiline kui praktiline, ajalik ja igavene kokku põimuvad. Ometi on see õnne loomine vastupidine Nietzsche viimaste inimeste silmapilgutustele, tähendades vaadata pärani hingesilmadega Jumalale, nii et vaataja vaadatavaga sarnaseks muutub.

3. Evangeelium ja Jakobi redel

Martin Luther on sellisele filosoofilis-teoloogilisele õnnekäsitlusele vastandanud nn evangeelse arusaama: Jumala inimesekssaamise mõte on selles, et teha õnnetutest ja upsakatest „jumalakestest” tõelisi inimesi, kes mõistavad, et nad on patused ja sõltuvad ainuüksi Jumala armust. Vastupidiselt Aristotelesele, kelle kohaselt inimene tõuseb Jumalani, juhatab evangeelne arusaam pattu langenud inimese, kes tahab olla kui Jumal (1Mo 3:5), tagasi homo humanuse (inimliku inimese) juurde. Jumal saab inimeseks, et meiegi võiksime olla tõelised inimesed, taastada oma loodupärase loomuse.

Lutheri jaoks on keskne Kristuse lunastustegu – inimeste patu enda kanda võtmine ja ohvrisurm, et „meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21). Pattude andekssaamine ja Jumalaga lepitamine tähendab ühtaegu inimese vabastamist tema jaoks olemuslikult võõrast ja kurjast. „Kus on pattude andeksandmine, seal on elu ja õndsus,” kirjutab Luther Väikeses Katekismuses. „Kellel on armulik Jumal, see on õnnis,” ütleb ka Augustinus ning jõuluevangeelium kõneleb inglist, kes kuulutas „suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.” (Lk 2:10.11)

Uues Testamendis Jeesuse kohta kasutatava sõna sotér tõlgib Luther sõnaga „Heiland”, s.o „Õnnistegija” – kuigi soteria tähendab esmajoones päästmist, vabastamist ja lunastamist ning alles seejärel õnnistust. Niisiis, Jumala päästes peitub õnnistus ja õnn.

Kas see tühistab aristotelliku õnnekäsitluse? Või on tegu otsekui Vana Testamendi usuisale Jakobile ilmutatud redeliga, mis ulatus maa pealt taevasse ja Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla? Kommunikatsioon ja kommuunio on kahepoolne, ka siis, kui selle osaduse initsiaatoriks ja võimaldajaks on Jumal. „Mina olen tee, ja tõde ja elu, ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu,” on Jeesus öelnud (Jh 14:6). Minna tuleb aga inimesel endal.

Või vabastab õigeksmõistmine patuse hoopis õnneihalusest? Selle vastu räägivad Jeesuse õndsakskiitmised Matteuse evangeeliumi 5. peatükis. Kreekakeelne sõna makarios, mida Jeesus siin kasutab, tähendab „õnnis” ehk „õnnelik”. Jeesuse kõne pälvib tähelepanu just sellepärast, et see haakub kuulajate huviga õnne vastu. Ometi ei kasuta Jeesus ootuspäraseid õnnekujutlusi, vaid kiidab õndsaks vaeseid, kurbi ja tagakiusatuid. Ta mõtestab ümber õnne tähenduse ja näitab inimestele nende sügavamat väärtust ja väärikust.

Boriss Pasternaki romaanis „Doktor Þivago” läheb elust vintsutatud Lara raske südamega kirikusse, et palvetada. Talle tundub, et maa peaks ta jalge all avanema ja kirikuvõlvid pea ümber kokku vajuma. Kirikuski on kõik tüütu ja hall. Siis jõuavad ta kõrvu psalmilaulja sõnad: ””Õndsad on vaimus vaesed... õndsad on kurvad... õndsad on need, kel nälg ja janu on õiguse järele...” Lara võpatas: räägiti temast, ta oli seda mõistnud. Ta oli ju öelnud: õndsad on kurvad, nõdrad ja rõhutud. Neil on maailmale midagi olulist öelda, neile kuulub tulevik. Seda oli ta mõelnud. See oli ta tahtmine. Seda oli Kristus õpetanud.”[15]

Samas ei sea õndsakskiitmised silme ette õnne või heaolu, mida inimene ise oma tegevusega oleks saavutanud. Jeesus kinnitab, et see õnn hoopis antakse, kingitakse inimesele. Keegi ei saa ise end Jumala lapseks teha. Jumala lapseks saab see, kellele Jumal end ilmutab. Seda Jumala nägemise tõotust esindab ja elab ette Jeesus. Õnn seisneb vastuvõtmises. Immanuel Kant’i meelest on õnn seisund, mille eest inimene, kes tunneb end selles seisundis olevat, on ülimalt tänulik: „Õnnelik mina tunneb vajaduse selle eest kellelegi tänu ütelda.”[16] Kui see keegi, kellele öelda tänu, on Jumal, siis kasvab inimese õnn õndsuseks. Kuna usulise eneseväljenduse juurde kuulub lahutamatult tänu, võiks väita, et ristirahvas ongi õnnelik rahvas.

Õndsuskogemus ei ole üks kogemus teiste seas, vaid selline, milles midagi peale hakkame teiste kogemustega, kuidas me neid hindame ja mõistame, isegi siis, kui need on kurvad ja valusad kogemused. Kaks inimest võivad üle elada ühesuguse õnnetuse. Ühele on see masenduse, teisele tänulikkuse allikas. Mõni muutub vananedes järjest enam kibestunuks, teist saadab rõõmusära. Põhjus ei ole üksnes isikuomadustes, vaid ka sisemiste valikute erinevuses. Õnne ja hingerahu lähtekohaks ei ole optimistlikud tulevikuprognoosid ega olukordade paranemine või halvenemine. Rõõm rajaneb teadmisel, et Jumal armastab iga inimlast. See on nii öelda inimelu metatasand. Armastus teeb ka kõige vaesema rikkaks ja kõige nõrgema tugevaks.

Armastuses muutub kannatuse, süü ja leina kogemus ületatuks. Seetõttu võib ka Jeesust ristil pidada kui mitte õnnelikuks, siis õndsaks ja nimetada Õnnistegijaks. Väljendub ju tema viimane enesemääratluski sõnades: „Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu” (Lk 23:46) ja kahetsevale röövlile ristipuul võis ta lubada: "Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis."(Lk 23:43) Fjodor Dostojevski sõnadega: „Õnn ei seisne komfordis, õnn saadakse kannatamise hinnaga. See on meie planeedi seadus, kuid selle vahetu tunnetamine, mis eluprotsessis kätte tuleb, on nii suur rõõm, et selle eest võib kannatuseaastatega maksta.”[17]

Õnnel, mis inimest ootab, kui ta Jumala armastuses rahu leiab, on analoogiad maises elus, mis on piiratud „silmapilguga”, nagu kõnelesime eespool. On hetki, mis katkestavad igapäevaelu, astuvad ajast välja, panevad selle seisma, ometi nii, et kõik tõeline, ajatu ja vajalik osutub kohalolevaks. Goethe Faust, kes mitmesugustes naudingus rahuldust ei leia, otsib sellist, üle aja haaravat hetke: "... ei katta siis saa maisel retkel / mu jälgi unustuseliiv. Ses aimuses täis õnne on mu vaim. Oh ülev hetk, mu elu ilusaim."

Kui aristotelliku tõetaju jumalikud hetked innustavad inimest tema maisel teel kõrgemale tõusma, siis võivad inimliku õnne silmapilgud kõnelda sellest, millist õndsust leiame Jumala halastuses mitte ainult igavikus, vaid juba praegu. See teeb võimalikuks osaduse Jumalaga, kooskõla iseenda, ligimese ja kogu looduga. Sest ka loodu ägab ja „ootab Jumala laste ilmsikssaamist.” (Rm 8:19). Need on hetked, kus võime tänus ja armastuses meile osaks saanut jaatada ja omaks pidada.

3. Kristuse jäljendamine ja taevavõtmed

Kuidas aga „olla Jumalale ligi”, et leida jumalikku õnne? Tooksin välja mõned peamised lähenemisviisid.

Esimest nimetaksin tinglikult kontemplatiivseks teeks, mis seisneb inimhinge individuaalses avatuses ja suunatuses Jumalale ning mis väljendub sageli esmastes usukogemustes ja ka müstikute käsitlustes Jumalast. Paljud usule tulnud kirjeldavad rõõmu ja õnne, mis neid tabas, kui sõnum Kristusest neid isiklikult puudutas. Kuulus on Blaise Pascali 1654. aaastast pärinev nn „Memoriaal”, kus ta ütleb: „Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal, Jakobi Jumal, mitte filosoofide ega õpetatute Jumal. Kindlus. Kindlus. Tundmus. Rõõm. Rahu. Jumal Jeesus Kristuses.... Ta on leitav vaid teel, mida õpetab evangeelium.... Rõõm, rõõm, rõõm, rõõmupisarad!”[18]

Müstikute üks viis jumalakogemust saavutada, on jäljendada Kristust. Iseloomustav on siin Thomas á Kempise (1379–1471) raamat “De imitatione Christi”, eestikeelse pealkirjaga „Kristuse jälgedes”. Nii Thomasel kui teistel müstikutel läheb tee Jumala juurde läbi alanduse, kahetsuse, oma patususe ja armetuse äratundmise, enese ärasalgamise ja allutamise Kristusele. Apostel Pauluse sõnadega: „Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.” (Gl 2:20). „Igavene, mõõtmatu ja kõike täitev Jumal on ainuõige hinge trööst ja südame tõeline rõõm,” kirjutab Thomas.[19]

Sellisel rõõmul on ka teine, inimlikum pool. Raamatus „Püha Franciscuse lillekesi” kõneldakse, kuidas Franciscus (1181–1226) õpetas vend Leole, mis on täielik rõõm: Teel kloostri poole loeb Franciscus üles igasuguseid häid asju – nagu võimet teha haigeid terveks, äratada surnuid üles, omada kõiki teadmisi ja maailma rikkusi – ja lisab: „Oh vend Leo, mitte selles ei seisne täielik rõõm.” Edasi kirjeldab Franciscus olukorda, kus nad väsinute, näljast ja külmast vaevatutena jõuaksid kloostri värava ette ja paluksid alandlikult kui orduvennad, et neid sisse lastaks. Väravavaht aga nimetab neid hulgusteks ja petisteks ja kihutab nad sõimu ja kaikahoopidega minema. „Kui me kõike seda talume kannatlikult ja rõõmsa meelega, mõeldes Kristuse piinadele, mida ka meie peame tema armastuse pärast ära kannatama, siis, oh vend Leo, kirjuta, et siin ja selles on täielik rõõm,” seletab Franciscus.[20]

Müstiline lähenemine võib viia maailma hülgamisele, nähes selles vaid kiusatusi, samas võib see panna süüviva vaimu tajuma loodu mitmekesisuse jumalikku pleroma´t (täiuslikkust) ja tekitada vaimustust ja indu seda jäljendada. „Ükski loodud asi pole nii pisike ja tühine, et ta ei ava inimesele tema Jumala headust,” ütleb Thomas à Kempis.[21] Samas jääb müstilise kogemuse sisu enamasti subjektiivseks ja defineerimatuks, mistõttu vahel on raske seda kirikliku usumõistega seostada. Leszek Koùakowski on osutanud müstitsismi paradoksaalsele iseloomule öeldes, et see „tahab olla lõpmatuse kogemus ja osutub seega ratsionaalse kriitika sõnul nelinurkseks ringiks.”[22] Müstikud ei peagi oluliseks Jumalat ega jumalakogemust lahti seletada, neile tähendaks see sama, kui tõestada, et mesi on magus ja vesi – märg.

Teisena nimetaksin sakramentaalset teed. Objektiviseerimispüüe on inimesele omane. Lilli ei kingita üksnes nende ilu pärast, vaid selleks, et väljendada oma austust ja armastust. Pühade esemete ja toimingute kasutamine on omane kõigile usunditele. Nii räägitakse ka Johannese evangeeliumis Kristusest kui lihaks saanud Sõnast ja Kristus ise on seadnud toimingud, nn sakramendid, millele on antud Jumala ligiolu ja armu tõotus. Augsburgi Usutunnistus (peatükk 8) ütleb, et „sakramendid ei ole ainult välised tähised kristlaste usu äratundmiseks, vaid meile kehtiva Jumala tahte tunnusmärgid ja tõendid, et meie usku nende läbi äratada ja kinnitada.”

Kristlaste jaoks on keskseks ja kogu elu vajatavaks sakramendiks armulaud – eucharistia, mida võib tõlkida kui „rõõmust tänu.” „Armulaud on kõige lähedasem ja täielikum osadus Kristusega ning osasaamine Tema ohvrisurma ja ülestõusmise õndsakstegevast viljast,” sõnastab tänavu valminud EELK ja EAÕK ühisavaldus „Jumalateenistus ja eucharistia”(5.4). „Eucharistilises juubelduses väljendub õndsuskogemus, mis ületab igasuguse maise õnne, sest eucharistias on leiva ja veini maistes elementides kohal Jeesus Kristus, ristilöödud ja ülestõusnud Issand ise, nii, et patuse inimese ja armulise Jumala vahel toimub „rõõmus vahetus””, kirjutab Eberhard Jüngel.[23]

Armulaud suhestub otseselt kristlase igapäevase eluga: Nii nagu Kristuse surma kuulutamine seni, kuni ta taas tuleb, ei varjuta armulaualiste rõõmu Ülestõusnu üle, vaid annab sellele juubeldusele sügavuse, nii ei tühista ka kristlase eluraskused tema eskatoloogilist, jumalikku hingerõõmu. Armulaud on teatud mõttes „surematuse arstirohi”, nagu õpetasid kirikuisad, ning armulauaga jumalateenistus ehk missa on seega suureks õnnekogemuseks.

Peab tunnistama, et sakramentaalsel teel on tihe side müstilisega. Ka Thomas à Kempise „Kristuse jälgedes” viimane osa kannab pealkirja „Vaga manitsus pühale armulauale”. Ühes Thomase palves seisab: „Ma palun ja ma igatsen täielikku ühinemist Sinuga, et heidaksin oma südamest kõik loodupärase ja õpiksin armulauda vastu võttes ja sageli pühal missal viibides üha rohkem mõistma taevast ja igavest.”[24]

Riita ja Seppo A. Teinonen leiavad, et „tegelikult on püha missa kõige otsesemas mõttes sama, mis müstiline tee kogu selle ulatuses. Just siin leiavad kõige selgemini ja tihendatud vormis aset tolle teekonna vahepealsed etapid: puhastumine, valgustus ja ühinemine.”

Kolmandana nimetaksin konfessionaalset ehk usu teed, mille puhul usk on intellektualiseeritud, formaliseeritud ja institutsionaliseeritud. Pole kahtlust, et usk on jumalasuhte üks kõige olulisemaid elemente. Eriti rõhutas reformatsioon, et õndsaks saab vaid usu läbi. Loomulikult ei saa selleks olla ükskõik, milline usk, vaid „õige usk” – ortodoksia. On kirikuid, kes selle sõna on otseselt liitnud oma nimega. Juba kristluse algaegadel asuti koostama ja kanoniseerima usutunnistusi, mis omakorda on kujundanud usukogukondi.

Katoliku kirikus arenes välja käsitlus õpetusametist. „Apostlid usaldasid usuvaramu kogu Kiriku kätte. Tänu oma üleloomulikule usutunnistusele võtab Jumala rahvas Püha Vaimu abiga ja Kiriku Õpetusameti juhtimisel Jumala ilmutuse anni alati vastu, õpib seda järjest sügavamalt tundma ning oma elus rakendama,” seisab „Katoliku kiriku katekismuse kompendiumis”.[25] Ka luterlikus kirikus räägitakse vaimulikust ametist, mis vastutab Jumala sõna selge ja puhta kuulutamise eest. See on taustaks ka inimese elu ja tegevuse hindamisel, et ta võiks saavutada hingerahu ja õndsuskindluse.

Matteuse evangeeliumis lausub Jeesus apostel Peetrusele kuulsad sõnad: „Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18). Nõnda on kirikus nähtud otsekui õndsusasutust. 3. sajandil kujunes käsitlus, et väljaspool kirikut ei ole õndsust – extra ecclesiam nulla salus, mida esmakordselt väljendasid kirikuisad Origenes ja Cyprianus. Tuleb aga rõhutada, et õndsus ei ole siiski kiriku omand, kirik on vaid abivahend, Kristuse ligiolu usaldusväärne tunnistaja, et seda jumalikku õnne saavutada.

Enamasti ei esine need erinevad lähenemisviisid osadusele Jumalaga puhtal kujul, vaid kombineeritult, täiendades üksteist ja olles ühel meelel selles, et inimese tõeline õnn, st õndsus on saavutatav.

4. Pettumus ja tõelisus

Inimese õnne seotust lunastusega on väljendanud ka kultuuripatriarhid. J. W. Goethe teeb seda Fausti kaudu, kellele Mefisto pakub maailma ja kogu selle au ja ilu. Kuid oma teekonna lõpul on Faust pettunud. Isegi õnnehetk, mida ta hoida tahaks, osutub pettuseks: Kuuldes lemuuride labidakõlinat, kes talle hauda kaevavad, usub Faust et rajatakse paradiisliku uudismaad ja hüüab: „Ses aimuses täis õnne on mu vaim, oh ülev hetk, mu elu ilusaim.” Ometi ei ole Mefistol ülemvõimu ja isegi temaga verelepingu sõlminud Faust pääseb lunastatuna taevasse.

Sama tulutud ja petlikud on ka A. H. Tammsaare Põrgupõhja Jürka katsed tööd rügades õndsaks saada. „Põrgupõhja“ epiloogis jääbki õndsusküsimuse lahtiseks. „Kas ma sain õndsaks?“ küsib Jürka taeva värava ees otsust oodates. – „Ei tea,“ vastab Peetrus. „Tunnen, et olen asjata maa peal elanud.“ – „Nüüd on sul lootustki. “

Õnneaia igatsused on ikka innustanud looma utoopiaid ja koostama võrdlevaid õnnetabeleid. (World Database of Happiness, Happy Planet Index). Iseenesest pole selles väljakutses midagi ebaloomulikku. Juba loomisloos pannakse esimesed inimesed Edeni aeda – s.o õnneaeda – “harima ja hoidma”. Utilitarismi rajaja Jeremy Benthami (1748–1832) tuntud ütluse kohaselt on „tegude õige eesmärk tagada suurim õnn suurimale hulgale inimestele”. Bentham püüdis välja arendada ka naudinguarvutust (ehk õnnearvestust) ja näidata, kuidas selle abil saab hinnata õiget poliitikat. Pole siis ime, et rahvusvahelise õnnepäeva initsiaator, Buthani kuningriik, mõõdab oma arengut juba 40 aastat õnneindeksiga ja sellega tegeleb „kogu õnne ministeerium”.

Taoliste indeksite aluseks on tavaliselt kolm põhinäitajat: kogetud heaolu, tervis ja eluea pikkus ning ökoloogiline jalajälg ehk ressursikasutus. Nende näitajate ühitamine võib aga anda väga kummalisi tulemusi. Nii figureerivad rahvusvahelise õnne-indeksi eesotsas sellised maad nagu Costa Rica, Vietnam ja Colombia. Heaoluriikide jalajälg on liig raske, viies nad allapoole.

Tööstuse ja turumajanduse areng sidus elustandardi järjest enam omamise, tarbimise ja nautimisega. See on devalveerinud ka õnne mõistet, mis uusajal järjest enam oma objektiivset sisu on kaotanud. Näiteks on sõnast paradiis saanud kaunistus restoranide, hotellide ja kaubanduskettide pealkirjas. Juba Immanuel Kant (1724–1804), kes küll pidas õnne kõrgemaks hüveks, asus ägedalt kritiseerima õnnetaotlust, sest mõistis õnne peamiselt lõbu, naudingu ja selle rahuldamisena. Ta leidis, et orienteerumine nii oma kui teiste õnnele viib ebamoraalsusele, sest siis ei lähtuta tõelisest eetilisest printsiibist – kategoorilisest imperatiivist – vaid inimeste egoistlikest huvidest.

Sarnaselt väidab Göttingeni eetikaprofessor Dietz Lange, et „õnnetaotlust ei saa teha kõlbeliste nõuete aluseks. See tähendaks, et me toetame asotsiaalset eneseteostuse ideoloogiat.”[26] Küllap võime teatud asotsiaalset eneseteostusideoloogiat leida ka Läänt tabanud rahandus- ja ökokriisi tagant.

Eelöeldu ei tähenda, et õnne taotlemist ei peaks mõistma inimõigusena, nagu seda on teinud USA iseseisvusdeklaratsioon ja mida on korranud ka ÜRO. Kuid seda, kas see taotlus realiseerub, seda ei saa me nõuda. Seepärast oleme südamest tänulikud, kui meil õnne on. Jumala armastus tahab meile seda võimaldada. Just seepärast kuulub „õnnistamine” (heebrea barakh, kreeka eulogein) iidse reeglina inimsuhete ja inimeseksoleku kullafondi. Ka Jeesus lahkub oma jüngritest neid õnnistades (Lk 24:51) ja iga jumalateenistus lõpeb nn Aaroni õnnistusega: „Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!” (4Mo 6:24–26).

Kas ei väljendu siin inimese kõige sügavam olemus? Hingerahu, mida kingib osadus Jumalaga, ulatub üle maise ja ajaliku piiri. Ka viimseks sooviks haual öeldakse sageli: „Puhka rahus.” Requiem aeternam dona eis, Domine – igavene rahu anna neile Issand, lauldakse surnute mälestamisel. Mida tähendab see „requies”, mida surnutele soovitakse? Vanades tõlgetes vastab requies heebrea sõnale sabbath. Sabat on loomistöö järgne päev, sisaldades nii puhkust kui ka ülevat rõõmu tehtu üle. Sabat on rõõmupidu. „Kui Kirik soovib lahkunuile Requiem aeternam, siis tähendab see, et neid ootab igavene pidu,” järeldab Fanny de Sievers. [27]

Kokkuvõtteks: Inimlik õnn – kui see ei tulene ebaõigest ja halvast – ja jumalik õnn ei vastandu teineteisele. Vastupidi, nad pärinevad ühisest allikast ja täiendavad teineteist. Võiks öelda, et jumalik õnn ongi tõeline inimlik õnn, sest vähemaga ei saa leppida.