Head kirikulised, tänaseks pühapäevaks, mis on ühtaegu ka püha Martinuse mälestuspäev ja isadepäev ja mil me tähistame Põltsamaa kiriku taastamise 60. aastapäeva, on kirikukalendel seadnud teemaks “Kahe riigi kodanik” ja juhtmõtteks apostel Pauluse sõnad 1. kirjast Timoteosele (1Tm 6:15,16): Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus.
Mäletan, et kui ma seitsmekümnendate alguses külastasin mitmel korral praost Herbert Kuurmet, kuhjas ta iga kord minu ette suure virna albumeid ja ütles: “Vaata, kuidas me kirikut taastasime!” See oli talle ääretult tähtis. Ja pildid kõnelesid, et see oli tähtis ka kogudusele ning kogu ümbruskonna rahvale. Võime vaid kujutleda, kui suurt tööd ja ohvrivalmidust see ettevõtmine nõudis. Kiriku ehitamine ajal, mil jumalavaenulik võõrvõim Eestimaad ahistas, oli otsekui ühe teise riigi, Jumala kuningriigi, ligiolu kuulutus ja tunnistus. Siin peitus tõeline omariiklus ja inimvaimu isamaa ka tollastes oludes. Andes au Jumalale ja tunnistades tema võimu, oli võidetud ka kõige vihasem vaenlane.
Kui totalitaarne ka oleks autokraatia või liberaalne demokraatia, miski ei tee olematuks kuningate Kuninga ja isandate Issanda meelevalda. Elu ei ole ju üksikisiku, erakonna või isegi inimkonna, vaid Jumala monopol. Vaid see, kes ainsana on surematu, saab olla valguseks ja eluks surelikele. Elu ei püsi ilma tõe, õigluse ja armastuseta. Needki on asjad, mis seisavad kõrgemal igast inimlikust sobingust, kokkuleppest või rahvahääletusest, neil on igavene, kuninglik loomus. “Mina olen tee ja tõde ja elu,” ütleb Issand Jeesus.
Kui mõnel hetkel võib ka tunduda, et aususe ja headusega siin ilmas läbi ei löö, nagu näib kinnitavat ka paisuv moraali- ja usalduskriis meie ühiskonnas, ei tohi seda maailma ja maist riiki ometi alavääristada. Seegi on Jumala kätetöö ja kingitus, kuigi taganemine Jumalast, pattulangus, on moonutanud ja moonutab jätkuvalt selle nägu. Apostel Paulus kirjutab roomlastele, et kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste kirkuse ilmsiks saamist.
Seda ootab ja vajab ka maine võim. Jeesus vastab Pilaatusele, kes ta üle kohut mõistab: “Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see ei oleks sulle antud ülalt” (Jh 19:11). Jumala palge ees on kuningas üksnes vasall ja ka demokraatia ei peaks olema midagi muud, kui läbi austuse ja usu teostuv teokraatia. Küsimus on võimu ja oma positsiooni õiges kasutamises – ja seda kõigis meie ülesannetes ja inimsuhetes. “Sinu riik – täpsemalt, kuningriik – tulgu, Sinu tahtmine sündigu…” õpetas Jeesus oma jüngreid palvetama, nimetades kõigeväelist Jumalat, kuningate Kuningat, meie Isaks. Kas pole see üllatav ja imeline? Kas ei väljendu just selles võimu tõeline, jumalik pale?
Siinne ühiskond ja inimene vajab uuendamist ülevalt. Olla hea kodanik, tähendab olla ka Jumala riigi kodanik, tähendab lapsesuhet oma Loojaga. Kõneldes Jumala kuningriigist ei mõtle Jeesus midagi muud kui headuse, armastuse ja halastuse võidukäiku. Ohverdades end meie patuste eest ristipuul, tegi ta selle teoks – lunastusteoks! Silt ristil – Jeesus Naatsaretist, Juutide kuningas – mis löödi sinna häbimärgiks, on saanud aunimeks ja okaskroon Jeesuse peas aukrooniks. Kristus on kuningas, kelle armastus juhib ja valitseb miljoneid inimesi ka tänapäeva maailmas.
Matteuse evangeeliumis kõneleb ta selle Jumaliku võimu eripärast: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija ... nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!”
Teisisõnu, need kes hoolivad ja toovad ohvreid, ehitavad Jumala riiki. Täna on põhjust meenutada püha Martinust, kes noore ohvitserina aastal 337 külmetavat kerjust kohates rebis oma uhke mantli pooleks ja andis teise poole hädalisele. Öösel nägi ta unes selle mantlitükiga riietatud Kristust. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle,” (Mt 25:40) on Jeesus oma jüngritele öelnud. Martinuse eeskuju innustas halastustegudele kogu Õhtumaa kristlust. Selle märgiliseks ja mänguliseks järelkajaks on tänaseni uksele koputavad mardisandid.
Selliseks kuningas Kristuse rüütliks peaks kindlasti olema ka iga isa, hoolitsedes oma laste ja pere eest. On ju perekond ja lapsed, kes meile on antud ja kelle eest me vastutame, kristliku armastuse esmane proovikivi. Isa ülesanne on tõeliselt täidetud alles siis, kui ta suudab lapse südames süüdata usalduse ja usu taevase Isa vastu. Selliseks hoolivaks ja teenivaks isaks, veel enam, vaimulikuks isaks, oli ka õpetaja Herbert Kuurme, kes asus taastama tõelist isakoda, taevase Kuninga koda siin Põltsamaal. Ta suutis seda teha, sest ta oli kõikide teenija. Mulle on ta jäänud meelde kui mees, kes avas igaühele oma südame, kergendades nõnda kaasinimese muret või rohkendades rõõmu. Tema teenimise kaudu ülistasid inimesed Isa, kes on taevas, kui kasutada Jeesuse sõnu Mäejutlusest.
Teame, et esimesed pühakojad ehitati stiilis, mida on nimetatud basiilikaks – kuninglikuks kojaks. Kuigi Põltsamaa kirik ei ole seda arhitektuuriliselt, on ta seda kahtlemata vaimulikult. Altar on kuningatroon, kus Kristus krutsifiksil meile oma armastuse käsku meenutab. See on paik, kus kõlab Jumala püha sõna ja kus me ühiselt palume ja austame teda kui elukuningat. See on paik, kuhu tulek on suur eesõigus, kuningate Kuninga enda kutse, ja kust võime minna ülima rõõmuga kui kuningalapsed, need, kes tohivad talle öelda Isa. Siia saame tuua oma eksimused ja mured ja siit kaasa võtta hinge suurima rikkuse – andeksandmise ja uuendatud südame.
Asjata ei ütle laulik Taavet: „Üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat!” (Ps 84:11) Aastad ei loe. Kuningate kuningal on igavene võimus! Isegi surm ei loe. Kahe riigi kodanikule on piirid avatud, tee Isa juurde on avatud, taevase kodu uks on avatud! Kunagise, küll maise kuningalinnana oskab Põltsamaa kindlasti hoida ja hinnata oma kaunist kuningakoda, oma 60. aasta eest taastatud pühakoda. Te olete seda teinud minevikus ja usun, et panustate sellele veel enam tulevikus, et uueneks ja oleks õnnistatud iga siinse ilmakodaniku ja kogu kogukonna elu.
Kuningate Kuningale ja isandate Issandale kuuluv austus ja ülistus on ju esmajoones vajalik meie endi eluorientiiri ja hingekompassina. Vaevalt suudame selleta mõista elu hindamatut kinki ja kasutada õigesti hetki, mis meile usaldatud. Ainult ülev ülendab. Ainult püha pühitseb. Taaskohtumiseni pühas kuningakojas – kuninglikus pühakojas! Aamen.