Armas Stockholmi eesti kogudus! Tervitan ja õnnitlen sind sinu 70. aastapäeva puhul kogu eesti kiriku, iseäranis Tallinna konsistooriumi ning ka Toronto konsistooriumi ja piiskop Andres Tauli poolt, kellega olen olnud ühenduses. Teie koguduse juubeliaastal on koguduses toimunud suured muutused: kauaaegne õpetaja, praost Ingo-Tiit Jaagu, on siirdunud emerituuri ja täna oleme seadnud pidulikult ametisse koguduse uue õpetaja Tiit Pädami. Olgu nad mõlemad väga tänatud ja õnnistatud ning õnnistagu Jumal siinse koguduse elu!
Loen jutluse aluseks kirjasõna, mille tänaseks päevaks on andnud meie kirikukalender: Johannese evangeeliumis (Jh 13:34–35) ütleb Jeesus: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“
Juhtusin eelmisel nädalal taaskord vaatama filmi kuulsast matemaatikust, Nobeli preemia laureaadist John Nash’ist. Seal oli ära toodud ka lõik tema kõnest preemia vastuvõtmisel. „Olen uskunud numbreid ja otsinud põhjusi,” ütles ta, „nüüd, oma karjääri lõpul, olen teinud kõige olulisema avastuse. Ainult armastuse müstilistes võrrandites võib leida loogikat ja põhjusi.”
Jeesus esitab lausa haaramatu, antinoomse nõude: armastuse käsu! Armastus on midagi, mis ületab iga käsu ja ka sisaldab iga käsu, mis armastust teenib. Kuidas puudutab see meid, kuidas meie sellega toime tuleme? Tänase pühapäeva teemaks ongi „suurim käsk” – teisisõnu käskude käsk elu põhijuhtnöör.
Vahel joonistatakse õpilastele koolis tahvlile väärtuspüramiid, et aidata neil mõista asjade tähendust ja prioriteetsust. Mida madalamal, püramiidi jalamil, seda rohkem on erinevusi ja seda ebaolulisemad nad on: olgu riidemoed või toidueelistused, elukutsed või harrastused. Mida tipu poole, seda vähemaks neid jääb ja seda olulisemad nad on: inimõigusi ja vabadusi võib sõrmedel üles lugeda, kodumaad ja kodakondsust saab olla ehk kaks-kolm, esimene käsk ütleb, et Jumalat on vaid üks.
Vana Testamendi tooraseletajad arvasid leidvat sealt 613 keeldu ja käsku. (Mõelgem siinjuures, kui mitmeid tuhandeid seadusesätteid sisaldab meie tänane õigusruum!). Ometi võeti need kõik kokku kuulsasse korraldusse 5. Moosese raamatu 6. peatükis: „Kuule, Iisrael, meie Jumal, Issand on ainus. Armasta Issandat oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!”
See juhtnöör kinnitati uksepiitade külge, et see juhataks inimest kõigil tema teil. Kõneldes suurimast käsust, tsiteerib seda ka Jeesus, kuid lisab: „Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! (Matt 22: 37–39).
Otsegu kodarad on kinni rattarummus, nii lähtub inimlik armastus Jumalast ja Jumala armastusest. „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud,” öeldakse 1. Johannese kirjas (1Jh 4:19). Armastus annab ja kannab elu, loob osaduse ja kokkukuuluvuse, ehitab üles ja muudab viljakaks.
Kas just sellise armastus läbi pole sündinud kristlik kirik? Kas pole see aluseks ka Stockholmi eesti kogudusele? Kui 1942. aasta jaanuaris peeti siinses Jaakobi kirikus esimene eestikeelne jumalateenistus ja mais moodustati esimene pihtkond, olid selles töös oma hoole ja armastusega osalised nii praost Hjalmar Pöhl, Eesti piiskop Kõpp kui Rootsi peapiiskop Eidem, rääkimata paljudest ustavatest kaaskristlastest.
1944. aastal valiti õpetajaks praost Aleksander Täheväli ning peagi, juba kümne aastaga, tõusis koguduse liikmete arv 3000-ni. See kõneleb Issanda enda ligiolust ja õnnistusest.
Johannese evangeeliumi 15. peatükis kirjeldab Jeesus seda mõjuka pildiga viinapuust: „Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha... Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!“ (Jh 4:5,9)
Milline on siis Jeesuse armastus? Kindlasti peitub selles palju enamat kui tavakeeles armastuse all mõtleme. Olukorras, kus see mõiste kipub devalveeruma ja labastuma, vajab tänane ühiskond selget ja julget kuulutust Kristusest! Tema uuendab kõik, ka meie armastuse.
Mõeldes Kristuse eeskujule võime välja tuua vähemalt neli olulist tunnusjoont, millest peaksime ka ise juhinduma. Ta on isetu – ta loobus iseenese olust ja võttis orja kuju (Fl 2:7). Ta on ohvrivalmis – ta loovutas iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust (Tt 2:14). Ta on mõistev – „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” julgustab ta (Mt 11:28). Ta on andestav ning kutsub meidki andestama: „Andke andeks, ja teile antakse andeks!” (Lk 6:37).
Kas saab kirik, jumalarahvas, olla püsiv, viljakas ja võidukas ilma nende omadusteta? Kas saab seda perekond või kogukond? Õnnistades reedel Eesti kooliõpetajale pühendatud autähist Haljalas, puudutasin ka seda probleemi: „Küsides ikka ja taas, millist Eestit me tahame, peame küsima sedagi, millist inimest me tahame. Ning siis ka, millist kooli ja kooliõpetajat me vajame.”
Patuste, ekslike inimestena ei suuda me midagi teha, kui meie õpetajaks ja lunastajaks pole Kristus. Kui me ei ela tema armastuses. Sellises osaduses on püsinud ka siinne kogudus läbi aastakümnete, ka siis kui kodumaast eraldas raudne eesriie, kuid südames kuuluti kokku. Seda kokkukuuluvust on palunud ja selle heaks töötanud ka koguduse õpetajad ja Jumal on lasknud selle teoks saada. Armastus teeb imet!
Soovin, et igaüks meist oleks teinud selle, elu kõige olulisema avastuse ja et siinne kogudus kasvaks armastuses Jumala ja üksteise vastu. „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate,” tõotas Jeesus.
„Armastuse uue käsu jätsid, Jeesus, jüngritel. Oh sest käsust saada kasu leigetelgi liikmetel!” luuletas krahv von Zinzendorf meie rahva usulise ärkamise aegadel ja lisas: „Kui siis Sinu leegist tõuseb valgus sinu rahva soos, siis maailmgi tunneb, ütleb: „Siin on Jeesu jüngrid koos!” Õnnistatud tulevikku siinsele kogudusele ja meie rahvale. Aamen.