Austatud pidupäevalised! Pühakiri kinnitab, et inimene pole lihtsalt mõistusega olend, vaid õppiv olend. Haridust vajame mitte ainult ihulikuks toimetulekuks, vaid ennekõike vaimseks kasvamiseks ja eneseteostuseks. Ammugi ei iseloomusta inimest üksnes kodu ja sõbrad, vaid ka kool, kus ta on õppinud.
Piibli mõtet järgides asus luterlik kirik levitama kirjaoskust ja rajama rahvakoole. 1687. aastal asutatud Haljala koolist sai Forseliuse koolmeistrite kooli üks esimesi vilju. 1688 oli selliseid koole üle Eesti juba 50. Kukk, mis kirikutornist oli lennanud aabitsakaanele, kutsus uuele ärkamisele, eetilisele ja vastutustundlikule elule.
17. sajandi lõpuks oli eestlaste lugemisoskus juba nii kõrge, et Sangaste kirikuõpetaja Rauscherti sõnul käinud karjasedki loomade järel raamatut lugedes ning eesti rahvas olevat nagu sööt, mis head vilja kannab, kui sellelt võsa maha raiuda. Kas pole selleks viljaks ka meie iseseisvus?
Kool on vaimulooming. Ükskõik kui uhked oleksid koolimajad või viimistletud õppekavad, kooli tõeliseks hingeks, rikkuseks ja jõuallikaks on siiski oma tööd südamega tegevad ja lapsi armastavad õpetajad.
Kas oleme piisavalt meenutanud ja austanud neid, kes on ladunud meie koolihariduse alusmüüri ja hoidnud ning arendanud Eesti kooli läbi aegade – isegi siis, kui olud pole seda soosinud, kui on tulnud ujuda vastuvoolu?
Siinkohal ei saa ma jätta väljendamata tänutunnet oma õpetajate – Ants Solli, Linda Lõhmuse, Milvi Pedaku ja paljude teiste suhtes – kelleta ma kindlasti iseennast ära ei tunneks. Nad on osa minu kujunemisloost.
Usun, et tänasel õpetajate päeval meenutavad paljud neile kalleid ja olulisi nimesid, auväärseid pedagooge, kes väärivad autähist siin auväärses Haljalas. Olgu tänatud kõik selle mälestusmärgi rajajad ning palugem, et sellest saaks mitte ainult mineviku vaid ka tuleviku teeviit.
Küsides ikka ja uuesti, millist Eestit me tahame, peame küsima sedagi, millist inimest me tahame. Ning siis ka, millist kooli ja kooliõpetajat me vajame. Ei saa olla õppivat ühiskonda, arenenud ja edukat ühiskonda, kui me ei väärtusta õpetajat ega sea teda aukohale.
Meil pole vaja alustada nullist. Kukk koputab ka avataval autähisel meie südametunnistusele, kutsudes mitte reetma kooli, õpetajaid ja tarkust, mille algus on Jumala tundmises. Kõigekõrgemale kuulub tänu ja austus ka kõigi nende eest, kellele siin Haljalas autähise õnnistame!
Innustagu see tähis nii täna kui tulevikus hariduspõllul töötajaid.