Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Rm 12:1-2
Armsad õed ja vennad! Elu on edasipürgiv ja uuenev. Isegi väikeses viljateras ei rahuldu ta sealse turvalisusega, vaid sirutub läbi külma mulla valguse poole, et vilja kanda. Mulda jäädes oleks ta peagi ka ise muld, samastumine keskkonnaga oleks hukatuslik. Seda enam tähendab elu Kristuses ohvrivalmis, Jumalat teenivat ja tema tahet järgivat elu – elu, mis on kutsutud ületama ja uuendama iga maist ajastut ja ühiskonda.
Algava soome-ugri vaimulike konverentsi teemaks on „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas.” Aastal 1998 võttis meie kirik vastu dokumendi „Kiriku missioon ühiskonnas”. Selle preambulas öeldi: „Õhtumaise tsivilisatsiooni vaimsus, maailmamõistmine, väärtushinnangud ja õigussuhted lähtuvad oma põhijoontes kristlikust usust. Kristlik kirik on jätkuvalt selle filosoofilise maailmatunnetuse kandja ja arendaja. Pühakirja tekst, selle teoloogiline ja sotsiaalne lahtimõtestamine on kujundanud ja kujundab ka tänasele ühiskonnale olulisi mõisteid nagu vabadus, vastutus, õiglus ja armastus.”
Ma ei ole kindel, kas julgeksin täna sellele väitele alla kirjutada. Praegust aega näib iseloomustavat hoopis muu. Euroopa kristlikud juured kiduvad, kriisid, revolutsioonilised muutused ja kasvav edukultus pööravad pahupidi meie väärtussüsteemi, kõigutavad selle alustalasid, austust pühaks peetu vastu. Suurt, elu kandvat ja ühendavat ideed on aina raskem leida, kuigi eeldused selleks näivad enneolematud.
Üleilmastumine – kõikvõimaliku informatsiooni kättesaadavus, ruumiliste piiride kadumine, väärtuste asendumine arvamuste paljususe ja suhtelisusega – pole üksnes sülle langenud õnn. See ka vaesestab isiksust, devalveerib kultuuri, paneb löögi alla kogukondliku, sealhulgas kirikliku identiteedi.
Sekulariseerumine, maailma ja ajavaimuga kaasamine, millest Euroopas nii palju räägitakse, ei ole ju vägivaldne ümberprogrammeerimine, vaid ideede difusioon, hajumine ja segunemine. Seda enam nõuab see kristlastelt meeleselgust ja -kindlust, et säilitada ja tunnistada oma usku nii sõna kui teoga. Isegi siis, kui see põhjustab ebamugavust ja võõristust. Kuid kas ei olegi kiriku ülesanne pakkuda alternatiivi?
Selle ajastu vaim nõuab inimese tahtmise täitumist. Jeesus õpetab meid palvetama taevase ise poole: Sinu tahtmine sündigu! Apostel Paulus manitseb meid läbi katsuma, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.
Jumala Sõna – käsk ja evangeelium – seab meid igaüht eraldi ja kirikuna üheskoos valikute ja otsustuste ette. Kui apostel räägib samastumisest praeguse ajaga, kasutab ta sõnatüve „schçma”, mis tähendab välist vormi või kuju. Ta ei ütle midagi vähemat kui: „Ära püüa end sobitada selle maailmaga, ära ole kameeleon, ära ole tuulelipp! Ära mine vastuollu iseendaga, oma usuga Kristusesse, oma sisemise olemusega.”
Tõsi, me muutume. Seitsmekümneselt oleme teistsugused kui seitsmeteistkümneselt, tööl teistsugused kui spordiplatsil. Miski meis jääb ometi samaks. Ka kirik on muutuv ja uuenev, kuid Kristus on seesama. Kutsudes meid muutuma meele uuendamise teel, kasutab apostel sõna, mille tüvi „morphç” märgib loomuomast, muutumatut kuju, meie sisemist eluprintsiipi. „Schema” võib muutuda, „morphe” mitte.
Kristlase uuenemine, metamorfoos, tähendab siis õieti Kristuse järgimist ja jäljendamist, oma ihu andmist Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks. „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema”, nagu kõneles Ristija Johannes. See on meie mõistlik jumalateenistus, vaimulik kasvamine ja vilja kandmine. Jumala suure halastuseta, mis Kristuses on ilmunud, oleks see võimatu.
Ka kiriku missioon ajas ei saa olla muud, kui tajuda end Kristuse ihuna, kanda endas Jumala armastust, kuulutada Jumala tahet – käsku ja evangeeliumi – ja olla nõnda maa soolaks ja maailma valguseks. Kommunikatsioonivõime ja veenvus kuuluvad selle juurde, on osa sellest ülesandest.
Jeesus ei ole üksnes abstraktne idee. Ta on inimeseks olemise ihulikult ette näidanud, väljendanud meie põhilisi sotsiaalsed hoiakuid. Nende püsiväärtuste hoidmist ja edasiandmist vajab ka tänane ühiskond.
Heebrea kirja lõpumanitsused, mis lähtuvad elu pühadusest – olla külalislahke, pidada meeles vange, hoida au sees abielu ja vooruslikkust, hoiduda ahnusest – on seotud usaldusega Jumala vastu: „Nii võime julgesti öelda: Issand on minu abimees, mul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” (Hb 13:6). Ning just seetõttu kinnitatakse: „Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti! Ärge laske end õigelt teelt eksitada igasugu võõrastel õpetustel.”(Hb 13:8,9).
Meie kirikud on erinevad, meil on erinev ajalugu ja me elame erinevates kultuurilistes ja majanduslikes tingimustes. Aga meie tee on üks – Jeesus Kristus. See on suur rõõm ja õnnistus! Aidaku Jumal meid ka selle konverentsi kaudu kanda üksteise koormat ja paremini täita kristlase ja kiriku missiooni omas ajas ja oma rahva keskel. Aamen.