Tänase päeva teema on „Jeesus annab elu”. Filipi kirjas (Fl 1,21–26) ütleb apostel Paulus: Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ei tea ma kumba valida. Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla koos Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast. Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde, et teie kiitlemine Jeesuses Kristuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu et ma tulen tagasi teie juurde”
Eile, vastupanuvõitluse päeval, pühitsesime Metsakalmistul mälestusmärgi Otto Tiefi valitsuse liikmetele tundmatutes haudades. Mitmed nendest meestest sattusid üheskoos Siberisse. Neist ühe tütar, Heli Susi, kõneles nende kirjapandud mälestustest. Kõlama jäi see, et ka kõige raskemates oludes, külmas ja näljas, unustasid nad iseend ja oma hädad ning rääkisid poliitikast, riigist ja rahvast, tõtates üksteist raskel hetkel toetama ja julgustama. Kust küll selline optimistlik eluhoiak ja hingejõud?
Apostel Paulus kirjutas efeslastele vangistusest. Mõned salmid eespool ta ütleb: „Vennad, ma tahan, et te teaksite: see, mis minuga on toimunud, on evangeeliumile tulnud pigem kasuks ... enamik vendi Issandas on söandanud minu vangipõlve tõttu hakata veel suurema julgusega ja kartmatult rääkima Jumala sõna.” Tähtis pole see, mis olukorras ta ise on, vaid see hea, mida ta suudab korda saata, mille sündimist ka kuri ei suuda takistada.
Paulusele pole surm elu vastand, hirmutav ja hävitav – nii nagu tänapäeva usukauge inimene püüab surma unustada, seda maisest elust välja tõrjuda ja peita meelelahutuse kirevate kulisside taha. Pühakirja mõttes on elu – zoe – Jumala kingitus, vaimne kvaliteet, mis on üle igast kannatusest ja surmast. Apostel Paulus ütleb (1Kr 15): „Surm on ära neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surmavald, kus on sinu astel? ... Tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!” Surm on pigem värav tõelisesse osadusse Jumalaga, mis on veel väga palju parem viibimisest ihus. Selle tõttu võib apostel ka öelda: Kui elamine tähendab elamist Kristuses, siis on suremine kasu!
Ometi ei taotle Paulus esmajoones isiklikku õndsust, vaid küsib elu tähenduse ja mõtte järele: Isiklik heaolu, isegi mitte isiklik õndsus, ei tee meie elu vääruslikuks, vaid see ülesanne ja missioon, mida Jumal meile on andnud. Just MISSIO DEI – Jumala missioon – sunnib meid keskenduma sellele elule, sellele maailmale, sellele ühiskonnale, inimestele enda kõrval! Et Jumala hea tahe sünniks maa peal nagu taevaski.
Siin saab ka armastuses ja teenimises kantud ohver kõnekaks, Kristuse kannatus ja ristisurm päästesõnumiks! Kui elu on Jumala and, siis saab see kesta vaid Jumala armu ja halastuse läbi – mis meid, nõrku ja ekslike inimesi, kannatavaid ja surelikke inimesi uuendab, elustab ja ülendab! Kristlase jaoks – ja tuletagem meelde, et ka enamus meie riigijuhte on olnud kristlased – pole olukorda, mis seda missiooni võiks takistada.
Eelmises salmis, enne kuuldud kirjakohta, ütleb apostel Paulus: „Minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et – nagu alati, nii ka nüüd (st vangis) – saab Kristus täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi!
Usk, mis muudab surma väärtuslikuks, muudab väärtuslikuks, vajalikuks ja viljakaks ka meie elu! Uku Masing on öelnud, et kellel pole oma surma, sellel pole ka oma elu, teisisõnu, kelle jaoks pole surmal mõtet, selle elugi on mõttetu ja tühine.
Pühakiri näeb inimest Jumala templina nii elus kui surmas: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja Jumala Vaim teie sees elab.” (1Kr 3:16). Nii on ka maises kirikus kui maises templis alati õpetatud mõtlema surmale: MEMENTO MORI, samuti meenutatud meie keskelt lahkunuid. Võimaluse korral on neid maetud kirikusse või kiriku ümbrusse, sest vaimulikus tähenduses on kirik tervik, mis on nii isiklik kui ühiskondlik, ajalik kui igavene. Armulaualgi tähendab altari apsiid, mõtteline teine pool, osadust eel läinud, juba võidutseva kirikuga.
Ülestõusnud ja taastulev Kristus, kellega kokkukuuluvust me pühal õhtusöömaajal kinnitame, juhib meid aga ellu, taevasesse templisse, mis on veel palju parem, kui see ihulik elu.
Aga selle templi ehitus toimub siin, täites Jumala antud ülesannet! 1Pt 2:5: „Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks, saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.”
Selle templi piire näeme vaid vaimusilmas. Täna on Tartu teoloogiaprofessori Theodosius Harnacki mälestuspäev. Tänavu möödus 195. aastat tema sünnist. 1870. aastal andis ta välja raamatu „Vaba luterlik rahvakirik”, mis oli üheks tõukeks Eesti kiriku ja ka eesti rahva iseseisvumisele.
Templi ehitus käib ka siin Pauluse koguduses. Kas see käib ka meie elus, kodus ja ühiskonnas? – Palvetagem selle pärast ja õnnistagu seda Jumal!