Armsad õed ja vennad! Kristuse ristil on olnud keskne koht eesti rahvakultuuris. Seda väljendavad sõnad ristimine (soome k ’kaste’) ristiusk ja ristirahvas, ristimotiivid rahvakunstis, ristiga seotud kiriku- ja rahvalaulud. 19. sajandi pietism tõi paljude kirikute alataripiltidele ristilöödud Jeesuse.
Kristuse kannatus ja ristisurm sai inimestele mõistetavaks nii hernhuutliku äratusliikumise kaudu, kui ka sajandeid kestnud raske teoorjuse mõjul. Luterliku maana on Lutheri ristiteoloogia olnud tähtsal kohal ka Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.
Erilise tähenduse sai Kristuse kannatus ja ristisurm nõukogude okupatsiooni päevil. Prohvetlikult kõlasid apostel Pauluse sõnad, et „sõnum ristist on narrus neile, kes hukkuvad, kuid meile, kes päästetakse, Jumala vägi.” (1Kr 1:18) See andis päästelootust ja vaimujõudu.
Selline julgustus oli hädavajalik. Ligikaudu 200-st eesti vaimulikust tapeti punaste poolt 26, umbes kolmandik viidi Siberisse, teist samapalju põgenes Läände. Neid, kes siia jäid, represseeriti mitmel viisil. Nad olid märgistatud kui tagurlased ja rahvavaenlased.
Kui enne sõda oli vaimuliku amet ühiskonnas lugupeetud, siis nõukogude perioodil kiriku tööle tulnud pidid arvestama eluga getos, jälitamise ja oma õiguste piiramisega. Tagakiusamise osaliseks said ka aktiivsed kirikuliikmed, kes oma usku ei varjanud.
Neid pilgati koolis või töökohal ja naeruvääristati ajakirjanduses. Neile olid suletud juhtivad ja haridusega seotud ametid. See kõik pani usu proovile – paljud taganesid... jätsid ristimata oma lapsed ning hoidusid neid kirikusse viimast. Jeesus räägib Luuka evangeeliumis nendest, kellel ei ole juurt. Kiusatuse ajal nad taganevad. (Lk 8:13). Mida muud see juur on, kui isiklik osadus ülestõusnud ja elava Issandaga?
Neile, kes siiski kindlaks jäid, oli ajendiks just Kristuse eeskuju, tema valmidus kannatuseks ja ristisurmaks. Teadmine, et armastav Jumal ise meie pärast siin maailmas kannatas, julgustas temasse uskujaid võtma oma rist enda peale ja järgima Jeesust.
Võit, mida kuulutas Kristus, ei saanudki olla võrreldav maise võidu ja auga, mida tuli saavutada vägivalla, vale ja reetmisega. Ka kirikukauge rahvas hoidis südames märtrirollis kiriku poole. See ilmnes eriti laulva revolutsiooni käigus, kui tuhanded taas liitusid kirikuga.
Taasiseseisvumisel asendati üks materialismi vorm kiiresti teisega. Kapitalistlik puuslik pole aga parem kommunistlikust, mõlemad allutavad inimvaimu loodud ja kaduvale maailmale. Kommunistid kuulutasid, et kõik au kuulub üksnes inimesele – siiski mitte igale inimesele, vaid nõukogude inimesele ja tema eesliinile, kommunistlikule parteile, kes rajab maise paradiisi. Kes selle kiidulauluga ei ühinenud, pidi vaikima.
Ka tänane ühiskond ei ülista Jumalat, vaid aina uusi kaupu, meelelahutusi ja lõbustusi – isegi laene, et seda kõike nautida. Kes selle eduideoloogiaga kaasa ei lähe, loetakse kaotajaks.
Tarbimisest ja edukusest on saanud usu aseaine. Inimlikule hoolimisele, usaldusele ja vastutusele jääb järjest vähem ruumi. Abielu kaotab väärtuse, ca 60% lapsi sünnib vallaslastena, ligi pooled lapsed surmatakse enne sündi, põhjendades seda oma vabadusega või suutmatusega tagada lapsele piisavalt heaolu. Heaolu on kuulutatud kõrgemaks väärtuseks kui elu ise, „elamisväärset elu” defineerivad aga juba turustandardid. Jutt Kristuse kannatusest ja ristisurmast, veel enam selle põhjusest – ohvrivalmis armastusest – tundub sellises ühiskonnas võõrastav.
Liberaalne, humanistlik kristlus, mis ka Eestis on hakanud levima, häbeneb risti pahandust, pakkudes ristiusku ilma ristita, kristlust ilma Kristuseta, usuõpetust ilma usuta.
Lisaks on Eestisse jõudnud uued karismaatilised liikumised, mis on kohandunud kapitalistliku eduideaaliga. Nad esindavad lihtsustatud au-teoloogiat, mis näeb usus vahendit maisele edukusele, rikkusele, tervisele ja rõõmule. Usk on kui tulus äriplaan. Kannatus ja rist jääb sellest väljapoole kui Jumalast hüljatuse tunnus.
Olen seda meelt, et kuulutus Kristuse ristist on väga vajalik tänasele inimesele ja ühiskonnale. Sellel on kainestav ja meeleparandusele kutsuv tähendus. Ristiteoloogia tuletab meelde, et Jumal kõneleb ka läbi kannatuste, murede ja kaotuste. Neist ei pääse ka tänapäeva inimene.
Veel enam. Kristuse rist räägib sellestki, et võib olla hetki ja aegu, kus Jumal keerab patusele inimesele selja, kus tundub, et ta on surnud. Kuid ka sellises olukorras on surelikule vaid Jumal see, kelle armastust on põhjust usaldada. „Mu Jumal, mu Jumal, miks oled sa mind maha jätnud?”, ahastas Jeesus. Kuid sealsamas ristil hüüdis ta: „Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu!” Jumal pole kedagi ja kusagil unustanud.
Kristuse ristil on keskne tähendus ka ristiusu tuleviku seisukohalt. Sellest sõltub, kas kirik püsib või langeb. Armsad õed ja vennad! Mul on suur rõõm, et meid ühendab Kristuse rist ja ühine ülesanne, kuulutada ristilöödud Kristust. Temas saame osa nii Jumala päästest kui ohvrivalmis, teenivast armastusest. Sellele elu alusele toetudes on meil lootust ja rõõmu. Soovin teile kõigile rohket Jumala õnnistust!