30 aastat tagasi, 1982. aastal toimunud laulupäeva juhtmõtteks oli Psalm 47:7–8: “Mängige kiitust Jumalale, mängige kiitust! Mängige kiitust meie kuningale, mängige kiitust! Sest Jumal on kogu ilmamaa kuningas! Laulge Temale kiituselaulu!”
Miks just selline valik? Küllap tahtsime viidata nii muusika ülevale ülesandele kui ka sellele, et Jumala kuninglik võim kehtib ka okupatsiooniaja jumalavaenulikes oludes, andes lootust, julgust ja vaimujõudu – siis ka põhjust tänuks ja kiituseks.
Täna, kui vaimulik laulupäev leiab avalikku toetust, kui seda korraldame koos muusikute, omavalitsuse ja riigiga, on ehk juba raske mõista, et ligi pool sajandit kartis riigivõim vaimulikku muusikat sedavõrd, et kirikukoore sunniti laulma üksnes kirikuseinte vahel ja sedagi ainult kodukirikus, et ajakirjandus ei tohtinud sellest kirjutada ridagi ning luba vaimulikuks laulupeoks oli polnud lootustki saada.
Kõik au ja kuulsus pidi kuuluma inimesele – mitte Jumalale – ja muidugi mitte igale inimesele, vaid nõukogude inimesele ja tema eesliinile – kommunistlikule parteile. SLAVA KPSSSR – selliseid loosungeid võis kohata vabrikukatustel ja kolhoosikontoris. Kes seda ülistuslaulu ei laulnud, pidid vaikima. Otsegu juudid Paabeli vangipõlves oma kandled remmelgate otsa riputasid. (Ps 137:2)
Suuremad kontserdid siin kirikus peeti veel nelipühadel 1958–1961 koguduse koori, orkestri, solistide ning orelikunstnike osavõtul. Siis tuli kahe aastakümne pikkune paus, kuni 1980. aasta 14. juunini, mil rahvas taas vaimulikule laulupäevale kogunes. Aeg oli küpseks saanud.
Mäletan, et kõhklesin isegi veel altari ees, kas öelda, et täna on küüditamise aastapäev. Nähes aga rahvast täis kirikus sadu silmapaare usust, vabadusest ja julgusest säramas, kuulutasin, et peame algava kontserdi juuniküüditatute mälestuseks. Usk oli murdnud läbi hirmuahelaist, sünnitades hõiskamist ja rõõmu, mis rullus üle meie koguduste ja kodumaa, haaras kaasa ja kogus uuesti.
1981. aasta laulupäeva kohta kirjutab Haapsalu koguduse koori kroonik: „Seekordne sõit sai teoks suure tahtejõu tulemusena. See nõudis terve pika talve püsivat tööd, et välja tulla väärilisena. Nüüd on meie ees vaatepilt tohutust rahvahulgast, kes on kõik tahtnud Jumalat muusikas teenida.”
Kõik au ja kiitus kuulugu Jumalalale, kes on kogu ilmamaa kuningas! Tema oli kõnelnud, kõneles ja kõneleb! Meie kirikukalendris on tänaseks pühapäevaks pakutud jutlusetekstina lõiku prohvet Jeremija raamatu 33. peatükist, kus öeldakse „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb Issandalt!” Seal võrreldakse Jumalat armastuslauluga, mis on ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud, kui heidetakse rahvale ette, et nad küll kuulevad, aga ei tee selle järgi, sest nende süda ajab taga omakasu.
Kindlasti on ka eesti rahva ja inimeste elus aegu ja hetki, kus Jumala sõna on otsekui tuulde visatud. On kivist pinnast ja paadunud südameid, ahnust ja reetlikkust, kiusatusi ja kaotusi. Aga vähemalt seal, kus südamed on saanud kõlakastiks Jumala häälele ja sellele kaasa helisenud, on see muutnud inimesi, kujundanud uueks nende ja kogu rahva elu. Sest Jumala sõna on elav ja vägev ja saab veel vägevamaks Teda kiites ja austades!
1981. aasta laulupäevaks olin saanud jutlustamise loa lauluraamatukomisjoni liikmele, õpetaja Tiit Salumäele. Haapsalu kroonik meenutab: „Oma kõnes andis ta täieliku iseloomustuse muusikalise Jumalasõna kohta, mis seisneb peamiselt laulus... siin ei olegi suurt vahet, sest laul on ju sõna helides väljendatult. Me teame, kui kalliks kingiks meie eesti rahvale põlvest põlve on olnud laul, kuidas ta on jõudu andnud murehetkedel... Muusikaarmastajad kirikuõpetajad on teinud palju kirikukooride asutamise nimel... Lauluga oleme toonud sobiva ohvri Jumalale.”
Just täna möödub 355 aastat esimese eestikeelse lauluraamatu väljaandja, toomkiriku pastori Heinrich Stahli surmast, esimese lauluraamatu ilmumisest möödub tänavu aga 375. aastat. Kiriku lauluraamat kujundas meid laulurahvaks, lõi kirikukooride toel pinnase laulupidude traditsiooniks ja andis hingejõudu iseseisvumiseks. Vaimulik laul on hoidnud ja kandnud meie vabadust. Ilmaasjata ei palu me oma hümni viimases salmis: Hoia, Jumal Eestit!
Kiita ja ülistada Jumalat, tähendab valmisolekut ujuda vastuvoolu. Nii oli see ka 30 aastat tagasi. Laulupäeva järel saabus kutse administratiivasja arutamisele Viljandi Rajooni RSN Täitevkomitees, tulid ülekuulamised ja karistused. Võrreldes sellega, mida kunagi pidid taluma küüditatud, polnud neis enam midagi märkimisväärset. Kindlasti ei ole ka kaalutlustes ja valikutes, mida tuleb teha tänases eduühiskonnas, et olla kristlane, sellist teravust ja dramaatikat. Sageli muudab just see otsustamise raskeks ja ebamääraseks. Näha Kristust kui kuningat ristil, usaldada, järgida ja ülistada teda, tundub tänases humaanses ja demokraatlikus ühiskonnas võõristav.
Vaba turg meie ümber kiidab ja ülistab aina uusi kaupu, moode, lõbustusi ja meelelahutusi, isegi laene. Ohvrile, armastusele, usaldusele ja vastutusele jääb aina vähem kohata. Järjest enam oleme seotud elutute asjade kaduva maailmaga, mis ei luba enda kõrvale Jumalat. Materialismi üks vorm on asendunud teisega, kuid kapitalistlik puuslik pole parem kommunistlikust.
Mängida ja laulda Jumalale – see on tõeline värskendus ja äratus! Mõista ja kogeda, et tema on kogu ilmamaa kuningas, see teeb vabaks – isegi kannatustes, isegi ristil – vabaks headusele ja elule. Nii, nagu Kristus, paludes: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Või õhates: „Isa, Sinu kätte annan ma oma Vaimu!”
Laulda kiituselaulu Jumalale, mängida kiitust ilmamaa Kuningale – see on alati laulev revolutsioon. Ja seda revolutsiooni vajame oma elus igaüks. Soovin kõigile õnnistatud vaimulikku laulupäeva!