Nutulaulude 2. peatükis öeldakse: Nõrkenud lapsed ja imikud. Nad küsivad emadelt: "Kus on leib ja vein?", kui nad nõrkevad nagu haavatud linna turgudel, kui nad heidavad hinge oma ema süles. Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalemma tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
Kuuldud Pühakirja sõnad ajast üle kahe ja poole tuhande aasta tagasi, kui allutati Jeruusalemm ja rahvas pagendati Paabelisse, on otsekui loodud väljendama meiegi rahva hiljutist traagikat.
Linda kuju siin Toompea nõlval on aga otsekui kõigi eesti emade sümbol, ühtaegu ka perekonna ja rahva sümbol, meenutades tahes-tahtmata ka seda mure ja valu otsatut merd, mida on põhjustanud meie rahvale osaks saanud kurjus ja ülekohus.
Tänasel ööl 71 aastat tagasi lahutati mehed naistest ja lastest. Sõdurite kärkivate käskluste saatel vahetati viimased laused, viimased embused ja viimased pilgud. Paljudele jäidki need viimseteks. Trellitatud loomavagunites algas sõit itta – vastu kannatustele ja hukule. Enam kui kümnest tuhandest teeleasunust jäi see kuuele tuhandele viimaseks teekonnaks.
Oleme siin, et neid hukkunuid mälestada ja meenutada möödunud koledusi. Mitte selleks, et nõrkeda enesehaletsuse koorma all, vaid, et leida jõudu rajada paremat maailma ja seista vastu tänastele ohtudele.
Küüditamise näol polnud tegu lihtsalt juhusliku sõjakuriteoga, vaid sihiteadliku sõjaga inimsuse, inimväärikuse, vabaduse ja pühaduse vastu. Sellised katsed, ehk uuel ja palju rafineeritumal kujul, pole kahjuks välistatud tänagi.
Mis meid aitaks ja trööstiks? Ülekohtu ohvrite mälestus teeb meid tugevaks, Pühakirja lauliku hoiak ja usk toovad südamerahu ja ühendavad meid üle kauguste ja aja – Jumala kuningriigi lastena. Nutulaulude kirjutaja lisab: Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde! Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!